Ümberringi kõik õitseb ja lõhnab…. ja äkki avastad, et kogu aas su maja kõrval on nagu üks suur lillemeri, oska vaid ära arvata, kuidas ühte või teist õit kutsutakse. Sirelitest ma ei räägigi, nendega oleme nii harjunud, et alles siis kui keegi nad ära muriks, märkaksime, et midagi on puudu. Ja küll neid murdjaid leidub! Murtakse lausa niipalju, et osa oksi loobitakse lausa teele. Nii valus on neid seal näha…
Ümberringi kõik õitseb ja lõhnab….ja see õitemeri on jõudnud ka kooli, kus jälle kord pereheitmise aeg kätte on jõudnud. Ootusärevus uue ees seguneb lahkumisvalu ja nostalgiaga. Nii nagu ikka elus käivad rõõm ja kurbus käsikäes ja ainult sinust endast oleneb, kumba sa endas rohkem kannad.
Ümberringi kõik õitseb ja lõhnab….ja eriti tugevalt tunnetad seda olematul ööl, jaanilaupäeval, siis kui sõnajalaõit otsima lähed. Ümberringi on mahe hämarus, kusagil kaugel kukub õnnekägu ja sa oled osake suurest Loodusest. Peagi kutsub jaanituli su enda juurde tagasi, et anda sulle valgust, soojust ja tugevust.
Nii mõnus on jaani öösel ringi rännata ja näha sadu tulesid talude juures, järvede ääres, jõekäärus. Mõnda suuremat küla kiigeplatsil või linnapargis. Väga vähesed saavad sellel ööl sõba silmale.
Suveööd ei olegi ju mahamagamiseks. Nad on nii lühikesed, et ei märkagi, kuidas õhtust hommik on saanud.
Meie poetess Virve Osila on kirjutanud:
Jaanikuus isegi kivid on õites….
Haldjad neid silmavad lainetel sõites,
uhkemail öösiti troonivad;
laulavad, igatsust enestes võites,
ilust ja elust, mis õhus ja õites
Jumala maailma kroonivad.
Osakem neid öid siis nautida!
Anne Jundas