Septembri esimesel nädalavahetusel käisid valla Laagan-Puhkova piirkonna külainimesed Soomes Pyterlahtis. See oli siinse rahva vastukülastus, sest Pyterlahti küla delegatsioon väisas Laagnat juba 2004 aasta suvel ja ootas nüüd meid külla.
Reisi marsruut valiti mitte-traditsiooniline ehk siis bussiga läbi Venemaa, olgu siis ära toodud mõni emotsioon ka sealmailt. Kuna minekul jätsime aega Peterhofi jaoks, siis tuletan meelde Peterhofi saamisloo. Nimelt otsustas Euroopast naasnud Peeter I 1714. aastal rajada Peterburi lähedale residentsi, mis oma luksuslikkusega maailma hämmastaks ja ka kuulsa Versaille varju jätaks. Peterburi aastapäeva pidustuste ettevalmistuse käigus oli ka Peterhof saanud uut värvi ja sära juurde, rõõmustades meid kõrgelennulise vee ja kunstiga.
Tagasiteel tegime peatuse Viiburis.Viiburi asutasid rootslased ristiretke ajal 1293 ning venelased ja rootslased pidasid sealkandis aastasadade vältel kõvu taplusi. Viimaks alistus linn aastal 1710 pärast pikka piiramist Vene vägedele. Aastatel 1917-40 ja 1941-44 kuulus ta Soomele ning oli riigi suuruselt teine linn. Talvesõjas anastas Viiburi koos Karjala maakitsusega NSV Liit. Tänane Viiburi on kurb pilt, ajaloolised majad, mis meil ühed kallimad elamispinnad on, seisavad tühjalt ja lagunevad.
Aga tegelikult oli reisi sihtmärk ikka Pyterlahti. Pyterlahti küla on üle Soome lahe meie vastas ehk siis Kagu- Soomes Venemaa piiri läheduses. Pyterlahti au ja uhkus on tema graniitkivi , mida 19.sajandil hoolega murti ja meritsi Venemaale Neeva suudmesse transporditi. Pyterlahti kivist on valmistatud nii Iisaku katedraali sambad kui ka 1830.aastal Peterburis Talvepalee ees oleva Aleksandri mälestussamba alus.
Külastasime nii ajaloolist kui ka tänast Lypsyniemi kivikaevandust. Milliseks jätab looduse tänane mehhaniseeritud kaevandamine, kus kaubaks läheb vaid kvaliteetne murd, on näha kõrvaloleval fotol.
Kividest enam jäid meelde kohalikud inimesed ja nende soojus Meid võeti vastu küla kultuuriseltsi seltsimajas (endises koolis), mida ehtisid nii eesti kui soome lipud. Meid kostitati rikkaliku söögi ja kultuuriprogrammiga, mille hulgas oli meile seni tundmatu viskemäng ja karaoke. Viskemängus jäime kindlalt alla soomlastele, laulmises püüdsime nendega siiski sammu pidada. Nägime videofilmi sealse kultuuriseltsi tegemistest, eriti jäid meelde talvine spordipäev, väljasõidud ja mopeedide paraad.
Meie kõigi tänusõnad kuuluvad külaseltsi esimehele Seppo Rinteläle, kes muidu on müüjaks kohalikus rauapoes ning Raili Iivarile, kes peab külaseltsi sekretäri ametit, kasvatab maasikaid ning kelle kodus kogu see suur jõuk ööbis.
See külaskäik andis meile võimluse võrrelda maaelu siin-ja sealpool piiri, häid kontakte toredate inimeste näol ja uusi mõtteid ka oma elu-olu korraldamiseks.
Ivika Maidre