Seekord said külavanemad 9.septembri hommikul kokku Olgina klubihoone ees. Külavanemate päevast võttis osa ka vallavanem Veikko Luhalaid, kutsutud olid ka ajakirjanikud.
Kõigepealt tervitas meid külavanem Aleksandr Hohlov ja kutsus siis oma valdustesse jalutuskäigule. Pean kohe ütlema, et olen paar korda Olginas käinud, aga ei osanud hingestki aimata kui suur ja kena on see alevik.
On elamud, mille omanikud alles tegelevad ümberehitusega, on aiad, mis uppuvad lilleõite rohkusesse ja elamukrundid, kus on näha lausa kunstnikukätt. Saime tuttavaks elanikega ja üha enam veendusin, et Olginas elab teotahteline ja töökas rahvas.
Eriliselt jääb meelde paar kohtumist. Valter Taraskit mäletan juba tollest ajast kui ta veel Narva elektrivõrkudes töötas. Nüüd on ta pensionil ja tegeleb kartulikasvatusega. Esimest korda elus sain näha, kuidas peavad olema ehitatud kartulisalved, mis vastavad kõikidele nõuetele. Uurisime ka, millised kartulisordid on enim hinnatud ja linnainimesena sain teada, et lisaks Andole ja Antsule on veel hea hulk uusi sorte, mis samuti väga maitsvad on.
Ja teine kohtumine toimus suisa aiamaal, kus FIE-na tegutsev Ljudmila Fokina korraldas meile väikesed katsed, kus meil tuli ära arvata kui palju kaalub kapsas, sibul, kõrvits ja kes need õigesti ära arvas, sai endale.
Edasi siirdusime klubisse, kus tutvusime seal asuvate ruumidega: saal, raamatukogu, spordisaal. Teeb lausa kadedaks, nähes, kui suurepärased võimalused on kohalikel elanikel oma huvialadega tegelemiseks. Tegelikult peaks see rõõmu valmistama. Ja teebki rõõmu. Ausõna.
Ega kõigest nähtust ei jõuagi kohe ja praegu rääkida, aga kui keegi kusagil veel ütlema tuleb, et vaesed inimesed, kes maal peavad elama, ei ole neil eneseteostamise ega eneseharimise võimalusi, siis kutsun nad Olginasse, oma silmaga kohalikku elu kaema. Ega külavanem vastu ei ole?
ANNE JUNDAS