Novembri algul oli ajakirjanikel võimalus osa saada lõhemarja võtmisest Vaivara vallas, Kudrukülas, kohalikus kalurite baasis. 
„Kohalike kalurite ja Põlula kalakasvatuse edukas koostöö kalavarude säilitamisel ja suurendamisel Narva jões on kestnud juba kaheksa aastat,” ütles külavanem Jüri Kiik, kelle sõnul tuleb koostööd kindlasti jätkata.
Põlula kalakasvandusel on selleks Narva jõe äärsete kaluritega sõlmitud leping.
Kui palju kala püüda tohib, seda ütleb kaluritele Keskkonnaministeerium. Püüda saab lõhet kahel ööl nädalas – siis, kui Venemaa pool oma elektrijaama seisma paneb.
Püüdma hakatakse oktoobris, siis, kui temperatuur selleks soodus on.
„Tänu sellele tegevusele hoogustub kalastusturism, kindlasti saavad kasu ka harrastuskalurid ja kalastussportlased, lõppkokkuvõttes on sellest koostööst kasu kogu vabariigile,” arutles Kiik.
Lõhed, kes Narva jõkke tulevad, on kõik kunstlikult kasvatatud ja kuigi jões kudemiskohta pole, tulevad ikkagi tagasi. Kunagi on nad sellesse jõkke lastud ja seda peavad nad oma koduks.
Põlula kalakasvatuse juhataja asetäitja Ene Saadre sõnul teevad Vaivara valla kalurid väga head tööd. „Need mehed on täitsa professionaalid,” kinnitas Saadre, lisades, et praegusel momendil on Kudruküla ainuke koht vabariigis, kust kalakasvatus lõhemarja saab.
„Varem võeti lõhemarja ka Selja jõest püütud kaladelt, aga sealne brigaad ei tahtnud enam seda tööd teha,” rääkis Saadre.
Põlula kalakasvatuse juhataja asetäitja tundis heameelt selle üle, et Kudruküla kalurid Heinard Kiige, tema abiline Andres Karu ja Sergei Šeršnjovi brigaad pole lepingust keeldunud.
Šeršnjovi sõnul meeldib neile seda tööd teha. “See on ju ka meie huvides, et Narva jões lõhet rohkem oleks,” lisas vanemkalur.
Pärast kõiki toiminguid lõhesid jõkke tagasi ei lasta. Ene Saadre sõnul on nad juba nii palju vigastatud ja traumeeritud, et ei jääks enam elama.
Kalad saavad kalurid endale. See on tasuks nähtud vaeva eest, kuna palka meestele selle töö eest ei maksta.
Alar Tasa