Kirjutab Vaivara Kaja, juunis a 1995- III Vaivara kihelkonna päeval.
Hüvad vaivarulased. (tekst kärbitud H.T)
Sojad onvad ike Vaivaru purustaned. Aga vaivarulased onvad alande oma kodod üles ehotaned, poldu harined ja karja kasvataned. Viimane soda tegi oige paha.
Pali aastaid on müeda läind, Vaivaru oodab jälle omi piigasid ja poigi kodo rajama. Et oleksivad jälle oites ounapuud ja oue pial pienilapsi juaksemas.
Pidage mieles mei esiemade ja esiisade konepruuki!
Tousku tuhast Vaivaru!
Tekst Aino Pressi
Sellest ajast on üksteist aastat seljataha jäänud. Kas meie tänu- ja tagasivaade jääb ainult mälestuste radadele? (Anna Haava) Ei, meie tahame elada ja kirjutada aegade raamatusse!
Keel on esimene tunnus inimese rahvuse- kuuluvusse. Meie maarahva, põliselanike, emakeel on eesti keel. See on meie ainulaadne etniline pärand. Siia kuulub ka folkloor, see on rahva suuline looming- keelemurre. Meeldiv on lugeda A.P. kirjutatud tervitusteksti. Aasta edasi, augustis 1996 Vaivara III vallapäeval Põrguaugu mäel esitati jälle murdekeelseid ennemuiste jutte.
Nüüd on aasta 2006, on uus sajand.
Möödunud on kümme aastat. Vaikus! Kas vaivarlased on matnud oma ainulaadse esivanemate etnilise pärandi?
Kahetsusväärne on minnalaskmist, oma juurte unustamist, millega oleme oma elu asukohta rikastanud. Palju oleneb siin vanemate enda vaimsusest ja väärtuste arusaamisest. Kodune kasvatus jääb eluaegseks lähtekohaks eluteel. Näib, et põlvkond, kes on oma elu lõpusirgel ei mõtle oma lastelastele. Kas oleme tõesti hiljaks jäänud?!
Mina ei ole murdekeele uurija ega kuulutaja. Olen lihtne teekäija, lasen vaimus silme eest mööda käidud tee ja püüan aegajalt oma ajaloomälu haljastada.
Minu murde- sõnavara kuulub eelmise sajandi esimesse veerandisse. Aega, kui ma ei olnud veel koolitoa ust avanud, olin ainult oma ema (sündinud 1890) keelepruugi tunnustaja. Kuivõrd need selleaegsed sõnad minu mälus ehedaks jäänud, ei oska hinnata. Küllap ajahammas on ka nendele oma kriimud jätnud.
Rahvatarkus ütleb, et kirjasõna on elavam kui elav inimene, see on rääkiv suu igavesti.
Nii olen ma püüdnud murdekeelseid jutte koguda ja ise aegajalt midagi kirja panna. Tuleb kiirustada, olen ju ka viimasel elusirgel!
Aga Sina armas lehelugeja, kuidas on lood Sinuga?
Ära jää hiljaks jälge jätta oma kodukoha ajaloo leheküljele! Tead ju kui vaene on meie vald. Sõda on teinud korvamatu kaose meie küladele ja aeg võtab oma osa.
Lgp. vana- vanaemad ja vana- vanaisad!
Teie mälestuste laekas muutub kullaks
ka see, mis praegu vaskne näib me käes.
(Virve Osila luuleread)
Suvel a 2006 Hilja Tartlan