ALAR TASA
Vaivara vallavalitsuse infojuht.
Millised on sinu tööülesanded, millega sa tegeled?
Lihtsalt ja arusaadavalt öeldes korraldan vallavalitsuse sise- ja väliskommunikatsiooni, tegelen ajalehe Vaivara Kaja väljaandmise ja valla veebilehe administreerimisega. Olen sillaks vallavalitsuse ja meedia vahel jne. Tegelikult on taolises väikeses vallas nii, et ega näpuga mööda ametijuhendit ei veeta, kui midagi on vaja teha, siis see ka ära tehakse.
Enne Vaivarasse tulekut olid sa maavalitsuses?
Olin IT spetsialist, tegelesin arvutite ja internetiga.
Varem olid Viru Raadios?
See oli üks huvitavamaid aegu mu elus. Meil oli seal väga mõnus meeskond, mõtlesime pidevalt välja uusi asju, katsetasime ja proovisime erinevaid tehnikasaavutusi, järjest ilmusid uued rubriigid. Ükski päev ei sarnanenud teisega. Raadiotöös puutub kokku huvitavate inimestega ja saab teavet väga erinevatelt elualadelt. Silmaringi laiendamise mõttes oli see hea töökoht, pealegi olen ma loomult väga uudishimulik. Reporterilt aga tavaliselt ei küsita, et miks ta nii palju pärib.
Räägi endast veidi lähemalt – oled sündinud ja kasvanud Jõhvis?
Täpselt nii. Olen käinud paaris lasteaias, siis Adolf Kesleri nimelises keskkoolis (praegune Jõhvi gümnaasium). Sealt läksin vene kroonusse. Olin kaks aastat õhujõududes, ainukese eestlasena väeosas ja kõige tipuks veel roodu komsomolisekretär. Tegelikult mulle nõukogude armees meeldis ja kindlasti ei pea ma seda aega mahavisatuks. Sellest ajaperioodis võiks rääkida lõputult lugusid. Kroonust tagasi tulles töötasin siin ja seal, kuni viimaks sattusin kohalikku lokaalraadiosse, millest siis kujundasime välja Viru Raadio.
Sul on olnud terve rida hobisid. Endises Jõhvi pioneeride majas olid sage külaline, millises ringis käisid?
Lihtsam oleks vist öelda, kus ma ei käinud. Olin fotoringis, kardiringis, puhkpillis, ansamblis. Tahtsin kangesti bändis trummar olla, aga Imre Pärnamets nii ei arvanud. Ütles, et minu hääle ja kuulmisega pean laulma hakkama ning trummide taga on seda raske teha. Ühesõnaga- surus mulle kidra kätte. Hiljem sain siiski oma tahtmise. Puhkpilliorkestris olin esimene kornet – mängisin trompetit. Vahel läks kontserdi ajal noodilugemine sassi, siis improviseerisin, Pärnamets raputas vaid pead.
Kooli ajal käisin Toivo Evardi juures suusatrennis ja kergejõustikus.
Lemmikuks kujunesid siiski idamaised võitluskunstid ja kulturism. Lõin koos sõbraga karate klubi, kus olin ka ise treeneriks. Jõusaalis käisin sageli koos maailmatasemel kulturisti Inna Uidiga. Treeneriks oli mitmekordne liidu tšempion Pavel Kossenko.
Kooli ajal sai oldud laagrites, õpilasmalevas, ka mägimatkal käisin. Pidin pidevalt millegagi tegelema ja liikumises olema. Praegugi, kui pean kaua ühe koha peal istuma, tunnen ennast halvasti.
Samas oled ka palju joonistanud?
Õppinud ma seda kusagil pole, kuid joonistamine on mulle meeldinud küll, eriti siis kui midagi muud teha ei ole. Kui tunnis igav hakkas, siis joonistasin igasuguseid lõustu ja terveid lahingustseene. Õpetajad korjasid tavaliselt need joonistused ära, lubades mu isikunäituse avada.
Oled oma elus ka palju lugenud. Kooliajast mäletan aga õpilaspäevikus ühte õpetaja märkust, et Alar ei külasta kooli raamatukogu?
Meil oli omal kodus suur raamatukogu ning vanavanaisa August Martini kodus ei puudunud ükski sel ajal trükivalgust näinud raamat. Samuti olid seal kõik ajakirjad. Juba koolipoisina lugesin läbi mitu aastakäiku Horisonti, vaevalt, et nad mingile esimese klassi juntsule olid mõeldud, aga mulle pakkusid need küll huvi.
Mida sa oma kodust oled ellu kaasa saanud?
Lihtsam oleks vist öelda, mida ma ei ole saanud. Ütleme nii, et kõik mis minus head on ja sõprade sõnul polegi seda niivõrd vähe, olen saanud kodust.
Sul on kaks poega, kaheksane Aerton – Chris ja seitsmene Christofer – Mike. Mida sa neile õpetad?
Iga asi omal ajal. „Karalööke” on veidi vara õpetada, seda eriti Aertonile, kes on oma nooremast vennast keevalisem tüüp.
Kui aga tõsisemalt, siis teiste inimestega arvestamist, inimlikkust selle kõige laiemas mõttes ja seda, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!
Milliseid iseloomujooni hindad oma sõprades, töökaaslastes?
Neidsamu, millest eelpool juttu oli.
Kui aga küsiksid, et mida vihkan, siis vastaksin, et ebaõiglust ja nõmedust. Kahjuks jätkub seda küllaga, ka „kõrgemates kihtides”, kus sellega eriti palju kahju saab teha.
Kas Ida-Virumaa on hea koht elamiseks?
Seda, et Ida-Virumaa on PARIM KOHT elamiseks võib hõisata ehk mõni, kes muudes oludes kiidaks samamoodi ka muud kohta.
Arvan, et pole see I-V oluliselt hullem ega ka parem, kui mõnigi teine koht.
Minu pere on siin ja minu sõbrad on siin- järelikult on mul siin hea elada.
Kui sa poleks 1992. aastal ränka liiklusavariisse sattunud, nii ränka, et kaua aega lausa ratastoolis olid ja praegugi sul praktiliselt üks käsi puudub, kas sa elaksid siis kusagil mujal?
Käsi on mul täiesti olemas, ainult et kasu tast pole, lausa vastupidi.
Poleks aga seda matsu olnud, oleksin praeguseks kindlasti Brunei sultan.
ANNE JUNDAS