Küll mitte eriti jahe, aga ikkagi juba viluvõitu ja tahes-tahtmata meenub vana laulusalm: “Tuuled nüüd puhuvad ja lainegi laksub,
kambrikeses kaunikeses ahjukene praksub.”
Kellel kambrike koos ahjukesega – vaatab, kuidas tulekeeled halge limpsivad, tunneb, kuidas soojus kogu keha rammestab ja naudib iga rakukesega lihtsalt oma olemasolu….
Aga hullu pole midagi, saab ka teisiti – küünal põlema, vaikne muusika mängima ja soe tekk põlvedele – mõnus ja hubane.
On oktoobrikuu….eakate inimeste kuu. Nende kuu, kel hulga aastaid turjale kogunenud, kel lisaks aastatele meie, nooremate tarvis, hirmpalju kogemusi tagavaraks talletatud. Oleks meil vaid aega ja tahtmist nende nõuandeid kuulda võtta!
“Kiire on,” kurdame, piirdudes kokkusaamisel küsimusega: “Kuidas läheb?” ning kappame vastust ootamata edasi. Pole mingi ime, et meil pole lootustki saja aastaseks elada (vähemalt statistika kinnitab seda). Samas olen juba kaks korda sellel aastal kallistanud saja aastaseks saavat memme. Mõlemad juubilarid on terve oma elu rüganud tööd teha, aga leidnud aega ka oma sugulaste, sõprade ja ka iseenese tarvis. Kiirustamine ei toovat head ja aeg-ajalt tuleb aeg lihtsalt maha võtta – teavad vanemad ja targemad.
On oktoobrikuu…… selle aasta saak kenasti koristatud ja keldrisse pandud ning kuigi iga päev soovitab keegi meedias just kodumaiseid juurvilju ja puuvilju süüa, kipume ikka neid välismaiseid, kauni välimusega ubinaid poest ostma, jättes vanaema toodud oma aia õunad korvi mädanema.
On oktoobrikuu… iga päevaga muutuvad päevad lühemaks ja ööd pikemaks, aga veidi kannatust ja õige pea on kõik vastupidi. Poetess Virve Osila:
“SA KANNA UNISTUSI ENDAS,
Siis su vaim ei kängu;
Uut leiad homsetes,
Kui rahuloluga ei harju….
Võib mõnel nõrkushetkel tunduda,
Et saatus juhib mängu-
Kuid tegelikult ikka ISE
Valid elus
valguse
või
varju. “
Pime aeg tuleb lihtsalt üle elada, valguses, soojuses, armastuses.
ANNE JUNDAS