Tundub, et see aasta lõpp jõuab iga aastaga üha kiiremini pärale. Jätkuks vähemalt nüüdki veidi aega hinge tõmmata ja mõelda selle üle, kuhu omadega jõutud on. Paraku on see aeg üürike ja uue aastaga alustame jälle tormamise maratoni. See, kes kaasa ei jõua joosta, ei pääse reele, sest “äraaetud hobused lastakse ju maha”….Tegelikult oleme ise süüdi, et ei julge iseendalegi tunnistada, mis just minu või sinu jaoks oluline on. Ja kui tunnistame, siis ei ole julgust seda täide viia, sest tähtis on olla edukas, olla pidevalt nö pildil ja kui vaja, siis hüpata ka üle oma varju…
On detsembrikuu… Paraku ilma lumeta, pime ja kõle. Sajab vihma, sekka vahel ka lörtsi. Hullem ei saagi olla, arvab pessimist.
Ootan lund – laiu lumehelbeid taevast alla liuglemas, säravvalgeid lumehangesid metsa ja põllule, päikeses sädelevaid härmaniite puudele ja põõsastele. Eestimaa talv peaks ju selline olema! Suusad ei tohi jääda esikunurka konutama ja kasvõi kiusu pärast ei vii kelku keldrisse tagasi.
On detsembrikuu…Punaste mütsidega päkapikud lippavad ringi ja emmedel – issidel on tegemist, et aastalõpu kiirustamiste kiuste sussid ja sokid aknalaudadel igal hommikul uue sisu saaksid. Ka jõulutaadi kott kosub iga päevaga, sest kõik soovikirjad on adressaadile juba ammugi teele läkitatud. Ole vaid mees ja püüa kõik soovid teoks teha, sest jõulud on kohe – kohe käes.
Mudilased õpivad jõulusalme pähe ja nende innukus ning säravad silmad teevad tuju hoobilt paremaks.
On detsembrikuu… Aasta lõpuni on jäänud vaid mõned loetud päevad. Olgu need toimekad, suhtlemistihedad, rõõmuküllased – täis naeratusi, kallistusi, hellust ja armastust!
Rahulikke perekeskseid jõule ja säravat aastavahetust sõprade ringis!
ANNE JUNDAS