Nagu lubasin, jätkan sea- aastal valla kultuurielu kajastamist läbi sea- temaatika. Seekord siis kultuur ja raha. Mis kultuuril rahaga pistmist?
KAI KIIVER Vaivara Huvikeskuse juhataja
Tegelikult siiski…
Hoiupõrsas.
Ürituste korraldamine ja huviringide käimalükkamine on tore ja loominguline töö. Kui möödunud suvel pika kõhkluse järel otsuse langetasin, et vahetan kauaaegse pedagoogitöö kultuurikorraldaja ameti vastu, mõtlesin endamisi: küll saab tore olema kurja inimese (muudkui kontrollib, nõuab ja loeb punkte kokku) ametist loobuda ja hakata heaks: korraldada toredaid üritusi, otsida ametisse huvitavaid ringijuhte….
OK, eks ma tegelikult teadsin ette ka, et nii lihtsalt need asjad ei käi. Sõna „eelarve” ei saa pärast kuueaastast volikogukogemust isegi mitte mulle päris võõras olla.
Ühesõnaga tahtsin öelda, et iga „tasuta” üritus läheb tegelikult kusagil kellelegi midagi maksma. Valla eelarveliste asutuste korraldatud ürituste kulud kantakse vallaeelarvest.
Ainult et kes või mis on tegelikult see „vald”, kes maksab? Ja kust ta oma raha võtab?
Paar aastat tagasi, kuumal valimisajal pisteti kord mullegi pihku kellegi „valimiseelne platvorm”, mis oma naiivses rumaluses ajas pigem naerma. Nimelt oli platvormi tundmatu koostaja mingite ainult temale teadaolevate võtetega välja arvutanud, kui palju on vallaeelarves ühe elaniku kohta raha ja küsis siis retooriliselt: kui palju Sina sellest kätte oled saanud? Mõne aplama valija vaimusilmas võiski ehk kangastuda tore pildike, kuidas tulevikus kõik vallaelanikud esimesel jaanuaril kassasappa seisavad ja igaühele sealt võrdselt tema paarkümmend tuhat pihku pistetakse… Ja ongi eelarvetulud õiglaselt jagatud! Teisest jaanuarist võiks siis vallamaja mõnele ettevõtjale rendile anda, sest hoone kütmiseks ja ametnike palkadeks me enam ühisest rahast kulutusi ei tee. Ei mingeid kulusid rahva arvel raamatukogudele, koolidele, lumelükkamisele, tänavavalgustusele ega tee- ehitusele! Ei mingeid kulusid sotsiaaltoetustele, sest ka sotsiaaleelarve jagati esimesel jaanuaril kõigi vahel võrdselt välja ja tark valija teab ise, kuidas seda aasta jooksul tarvitab…
Hiljemalt hetkel, kui naaberomavalitsuse raamatupidamine lasteaedade- koolide pearahaarved „valla” asemel lapsevanemale koju toimetaks või lumevangis tänavad omal jõul lahti tuleks lükata, saabuks muidugi kainenemine ka kõige kõvemasse pähe.
Olin selle naljaka rumaluse üle korra naerda saanud ja ära unustanud – nagu ilmselt ka ülejäänud vallarahvas.
Aga oma uues ametis eelarvelise asutuse juhina kerkib see küsimus mõnevõrra muudetud kujul aeg- ajalt siiski päevakorrale.
Ma ei tea, kui paljud on tähele pannud ühte pealtnäha tillukest, aga sisuliselt olulist vahet.
Nimelt on kogu demokraatlikus maailmas riigi või kohaliku omavalitsuse eelarvest kõneldes tavaliselt kasutusel mõiste „maksumaksja raha”. Selle kasutamise üle otsustab tavaliselt valitsuskoalitsioon ja opositsioon loomulikult kritiseerib ning esitab omapoolseid ettepanekuid selle kohta, kuidas maksumaksja poolt riigile/omavalitsusele loovutatud raha hoopis paremal kujul kasutada oleks saanud.
Pole asjad siingi teisti, sest vallaeelarve võetakse vastu igal aastal ning kriitikat selle kasutamise kohta tehakse samuti.
Ainult et… tuletage meelde, millal te kuulsite viimati ettepanekut „maksumaksja raha” teisiti jagada?
Olen tähele pannud, et siinkandis kipuvad kritiseerijad kasutama üht teist väljendit: „rahva raha”.
Terminite vahe näib imetilluke. Aga tähistab see vahe mõtteviise, mida lahutab üksteisest paras kuristik.
Seda vahet saab ehk numbriliselt illustreerida. Vaivara valla 2007. aasta eelarvesse on planeeritud tulumaksu laekumist 6,5 miljonit krooni, maamaksu 2,5 miljonit…
Selle raha maksjad on meie valla elanikud.
Ja ma pean tunnistama, et mõnigi kord, kuulates ettepanekuid huvikeskuse ürituste korraldamiseks, tekitab mu peas kõhedust üks mõte.
Kas neid miljoneid vallaeelarvesse teeninud inimesed ikka oleksid nõus, et nende makstud makse just nii kasutatakse?
Valla kultuurikalendrit koostades ja kultuurialaseid kulutusi planeerides oleme üritanud ära kuulata ja arvesse võtta kõiki laekunud ettepanekuid. Keerulisemaks teeb asja see, et lisaks eelarve koostamise ajal laekunud ettepanekutele leian Huvikeskuse postkastist aeg- ajalt ettepanekuid korraldada just nimelt nüüd ja kohe uusi üritusi- tavaliselt ikka pidusid.
Kõik ettepanekud paraku täidetud ei saa. Vastutus nende valikute eest lasub otsustajate turjal ja mõnikord on otsustada raske.
Kui summa on lõplik ja ette teada, siis kuidas ta ikkagi kulutada? Kas korraldada laudadega pidu või tellida tippesinejaga kontsert? Kas korraldada üks vägev disko või pidada sama raha eest kuu aega ülal võimlemisringi?
Ma pean tunnistama, et mõnikord on mul sedasorti olukordades olnud ka päris paha tunne. Et miks ikkagi ei võiks valla pidudel ka tasuta viinapudel laual seista? Seda saaks ju fiktiivsete kommiarvetega varjata ja audiitorid- inspektorid ei märkaks midagi? Kas vald on siis nii vaene, et pudelitki ostetud ei saa?
Kurb, et neile küsimustele olen pidanud rohkem kui üks kord vastama.
Üritan siis ikkagi jonnakalt keskenduda vanale heale maksumaksjale. Et kes ta selline on ja kas ta tahaks, et tema makstud maksude eest paarikümne osavõtjaga peol kindlasti pudel laual püsiks? Kui suur osa meie maksutulust pärineb nende tasuta- pudeliga- pidude osavõtjaskonnalt?
Põhimõttelisi vastuseid sedasorti küsimustele oleme vaaginud nii huvikeskuse personali, volikogu kultuurikomisjoni kui vallavalitsuse ametnikega.
Arutelude tulemusena on välja koorunud siiski üldseisukoht: omavalitsuse kultuuriasutuse peaülesanne on siiski akadeemilisemat laadi ja üldharivate ürituste korraldamine ning rahvakultuuri ja tervisedenduse toetamine.
Ehk teisisõnu, omavalitsuse ülesanne ei ole tungida meelelahutusäri tegevusalasse.
Omavalitsuse kulul korraldatud diskod ning n-ö „laudadega peod” on kogu riigis siiski juba üleeilne päev ning meelelahutusfirmade ja seltsitegevuse pärusmaa.
Püüdleme meiegi tasapisi sinnapoole ning oma rõõmuks pean ütlema, et esimese pääsukesena on Olginas käiku läinud koostöö FIE Marina Pertsevaga. Julgust Sinimäe ja Vaivara ettevõtlikele inimestele samalaadsete ettevõtmiste korraldamisel!
Spordi ja rahvakultuuri alal on isetegemise rõõm siinmail ammugi tuntud. MTÜ Maarahvaselts Vanatare, spordiklubid SK Sõnn, Vaivara Võti, Sillamäe Suusaklubi, AMV Racing on vist kõigile tuntud ja näitavad ette, kuidas käimiseks alati karku vaja pole…
Omaette küsimuseks on olnud huviringide tegevus. Õigemini küsimus, kas ja kellelt peaks huvitegevuse eest küsima osalustasu.
Paraku on ka huviringides osalemine peaaegu kogu riigis üritatud viia võimalikult isemajandavaks ehk teisisõnu kehtestatud osalustasud, mis sageli päris krõbedad. Sedagi oleme kultuurikomisjonis arutanud enam kui ühel korral ja jäänud esialgu ettevaatlikult seisukohale: püüame huviringides osalemise eest siiski raha mitte küsida. Kulud ringitegevusele on ka vallaeelarves päris suured (hoonete majandamiskulud, töötajate ja ringijuhtide töötasud) kuid kui me teame, et isegi sajakroonine kuutasu võiks mõne andeka noore huviringist välja tõrjuda, on vist parem seda tasu mitte küsida.
Kuni kulud ühisel hoiupõrsal ehk vallaeelarvel hinge väga kinni ei pigista…
KAI KIIVER
Vaivara Huvikeskuse juhataja