1. aprillil 1934. aastal kaotas Narva-Jõesuu iseseisvuse ja liideti Narva linnaga ühe linnaosana.
Artur Ruusmaa
11. aprillil 1901. aastal sündis Ants HEIBRE, kes on pidanud kordoniülema ametit Narva-Jõesuus. A. Heibre oli pärit Taageperast. Õppis Karksi ministeeriumikoolis ja läks siit Tallinna allohvitseride kooli, mille lõpetamise järel suunati tööle rühmavanemana 1. jalaväerügementi. Peagi õppis selges piirivalvuri ameti ja alustas oma teenistust kordoniülemana Narva-Jõesuus, hiljem Püssis. Narva-Jõesuus oli ta piirivalvejaoskonna spordiklubi juhatuse liige ja 1936. aastast oli juhatuse esimees. Piirivalvurina oli täpsuskütt ja võitis tiitleid üleriigilistel võistlustel, tema edukamaks alaks kujunes aga suusasport (toona oli siin piirkonnas suusasport ala nr.1, seda ka tänu Vello Kaaristo mehetegudele suusaradadel) ja võitis korduvalt Narva garnisoni ja üleriigilised politsei- ja piirivalve meistrivõistlused.1926. aastal võitis Rakvere meistritiitlid 5 ja 25 km suusatamises. Suvel oli lemmikspordialaks kettaheide ja tema tulemus 38.38 m oli arvestatav tulemus üleriigilisel tasandil. Hiljem sai temast aktiivne spordikohtunik suusatamises, laskespordis ja pallimängudes. Talle on annetatud Kaitseliidu Valgerist. Ants Heibre läks kaduma sõjakeerises.
18.aprillil 1831.aastal sündisVaivaras Perjatsi külas taluperemehe Mart Orgu esimese pojana tulevane Vaivara vallavanem Jaan Orgo. Mart andis oma kahele pojale hariduse Rakvere „garatskoikoolis” (Linnakoolis A. R), mis oli tolle aja kohta erakordne sündmus.
Vaivaras kaotati teoorjus 1868.aastal parun Konstantin Korffi poolt ja seega tekkis juurde uusi rendikohti. Raharendile üle minnes kutsus Korff valla peremehed kokku kontrahte vastu võtma. Lepingule (kontrahtile) oskasid alla kirjutada ainult kaks meest ja need olid Orgude perest Jaan ja tema noorem vend Mihkel. Kõik teised peremehed tegid kontrahti alla kolm risti. Jaan ostis talu Kannuka külla, kus varem oli olnud kuus talu, tema talu oli suurim(31tiinu).
Jaani kohta liikusid järgmised lood.
Vaivara surnuaed oli jagatud kahte ossa – kõrgemas ja kuivemas osas oli sakslaste surnuaed, madalamas ja niiskemas osas aga eestlaste (talumeeste) oma. Kuna eestlaste surnuaias läks olukord juba nii hulluks, et kevadise suurvee ja sügiseste vihmade ajal oli peaaegu võimatu surnuid matta, siis tulid Vaivara autoriteetsemad isikud kokku, et asja arutada. Peamine sõnaõigus kuulus küll sakslastele, talupoegade õigusi kaitses külavanem Jaan Orgo. Kuigi ülekaal oli sakslaste poolel, siiski ei loobunud Jaan võitlemast rahva õiguste eest.Sakslased ei olnud nõus eestlasi „oma territooriumile” laskma ja nüüd sai Jaan vihaseks ja käratas: “Noh, olgu siis pealegi nii, et eestlased peavad oma surnuid sohu matma, aga siis muudame ka surnumatmise sõnad ära. Seni on ikka öeldud, et „põrmust oled sina võetud ja põrmuks pead sina saama,” aga meie pastoril tuleks nüüd öelda, et „põrmust oled sina võetud ja vette pead sina minema.” See aga pahandas mõisasaksu ja nad süüdistasid Jaani jumalasõna teotuses ja kihutasid ta koosolekult minema.Jutu järgi olevat talle jumalateotamise eest mõisatallis peksagi antud.
Jaani võitlusel oli aga ka tulemus, sest mõne aja möödudes anti ka eestlastele luba oma lahkunuid kuivale maale matta. (Oma vaarisast kirjutas Mall Laasi).
20. -21. aprillil 1994. aastal nõudsid Sillamäe ja Narva volikogude esindajad välismaalaste seaduse pehmendamist. Nende ettepanekute alusel pidid kõik Eestis alaliselt elavad välismaalased saama alalise elamisloa. Kodakondust ei peetud tähtsaks. Nendega ühinesid ka Tallinna volikogu vene fraktsiooni esindajad.
23. aprillil 1974. aastal alustas Põlevkivimuuseumi juures tööd Kohtla-Järve Linna Kunstiklubi. Klubisse kuulusid asjaarmastajad kunstnikud, kellest paljud õppisid juurde Tartu Kunstimuuseumi juures tegutsenud kunstistuudios, kus said ka vastava paberi ja võisid töötada kunstnikena (Lea Livšitš, Paul Aav, Nikolai Pakki, Kalju Suurmägi) ja nad ei olnud võõrad ka Vaivara kanti maalides. Eriti produktiivne oli selles osas bussijuht Kalju Suurmägi, kes sõitis Tartu-Narva-Jõesuu marsruuti ja kuna talle oli broneeritud elamine Narva-Jõesuus (ise elas tegelikult Kohtla-Nõmmel), siis kasutas ta vaba aega kunsti tehes ja nii on tema pintsli all valminud tööd Mustajõest, Narva-Jõesuust, Utriast ja hulk merevaateid. Midagi peaks neist isegi olema Põlevkivimuuseumi kogudes. Väga kenad olid kunagi Peeter Somelari värvirohked maalid Sirgala ja Viivikonna karjäärist ja Nikolai Pakki tööd. Ka kauaaegne klubi president Aleksander Igonin on teinud mitmeid töid Vaivara teemadel ja ühe lausa tellimisel. Nimelt käis meil Saksamaalt külas proua Ursula Pries, kelle vend Martin langes 1944. aasta veebruaris Sirgala karjääri lähistel. Proua Ursula kirjeldas seda kohta, kus ta vend suri (muuseas hukkus Martin oma kahurväelaste käe läbi, sest need arvasid, et nõukogude väed on rindest läbi tunginud ja avasid tule omade pihta – see fakt märgiti ka ära surmateates) ja oh imet, tänu Raimond Seppari headele juhatustele, leidsime selle koha üles. Aleksander Igonin tegi sellest kohast pastellmaali ja praeguseni on see proua Ursula kodus aukohal. Jõhvi Saksa Sõjaväekalmistut külastades oli proua Ursulale meeldivaks üllatuseks veel Jõhvi kalmistul August Martini haua leidmine ning see nimede kokkulangemine oli temale suur elamus. Aga Vaivara loodus oli inpireeriv ka klubi heale haldjale Valli Lember-Bogatkinale, eriti just Sinimäed ja elektrijaamade korstnad. Praeguseks on klubi tegevus lõppenud, endised tegijad nokitsevad omaette või on ühinenud mõne teise ühendusega.
25. aprillil 1947. aastal kirjutati ajalehes „Rahva Hääl”: „ Linnade ja põlevkivikeemiatöös-tuse töötajate varustamiseks aedvilja ja kartulitega ning aedviljaga loomakasvatusbaasi loomiseks kinnitas ENSV Ministrite Nõukogu aedvilja ja kartulite 1947. aasta külviplaani sovhooside ja abimajandite alal Tallinna, Tartu ja Narva linna ning põlevkivirajooni ümbruskonnas. See puudutas ka Sillamäe, Vaivara kanti, kus tuli viie päeva jooksul Tallinnasse esitada külviplaan iga majandi kohta. Mõned aastad hiljem (1960-70 aastatel) tuli see järjekordselt päevakorda, kuid nüüd pidid kõik suuremad tööstusettevõtted rajama endale nn”abimajandid” liha ja aedvilja tootmiseks ja eks selle aja mälestuseks on ju ka suured katmikalad Sillamäele sissesõidul.
ARTHUR RUUSMAA