Käesoleva aasta veebruaris käivitus projekt „Metsanduslik pärandkultuur – ühise kultuuriruumi avardaja”. Tegevuste rahastaja on Euroopa Liit Interreg IVA Kesk-Läänemere programmi Lõuna-Soome ja Eesti piireületava koostööprogrammi kaudu ja Riigimetsa Majandamise Keskus. Eestis on soositud koostööpiirkondadeks Põhja-Eesti maakonnad. Hoogne tegevus selle projekti raames käib ka Vaivara vallas.
Laual oli palju kaarte, kaardid olid avatud ka arvutis. ALAR TASA
Kaarel Tamm, Sina oled vist meie omade jaoks päris hea leid, sest oled omal käel juba pikemat aega sama asjaga tegelenud?
Jah, olen ajaloo ja geograafia vastu huvi tundnud juba viimased kümme aastat ja erilist huvi just oma kodukandi, Vaivara valla vastu.
Oled need metsad ja põllud ning kõik selle, mis sinna vahele jääb risti-põiki läbi käinud?
Jah, kuigi tihtipeale tuleb siiski välja, et kusagil on mõni huvitav kivi, või sõjaaegne punker vahele ka jäänud. Sellepärast on mõnikord hea kokku saada teiste huvilistega.
Mis oli Sinu sellise huvi eesmärgiks?
Huvi eesmärgiks on eelkõige iseenda lõbustamine. Asi pakub huvi ja päris põnev on vanade kaartide ja legendide järgi mõnda kohta otsida. Muidugi ka see, et ma saan selle info kuhugi talletada tulevatele põlvedele säilitamiseks.
Ütlesin juba, et sina oled Vaivara kandi huvilistele hea leid selle projekti raames, aga kujutan ette, et see projekt on ka sinu jaoks väga kasulik ja läheb sinu hobiga kohe hästi kokku?
No kindlasti, sest see projekt on nüüd reaalseks väljundiks nendele teadmistele, mida ma olen vahepeal kogunud, et saab nad nüüd süstematiseeritult salvestada.
Kolmapäeval, 8. aprillil panite pead kokku Vaivara Sinimägede muuseumi infopunktis. Laual oli palju kaarte, kaardid olid avatud ka arvutis – mida arutati?
Arutasimegi läbi pärimuskultuuri objektide nimekirja ja proovisime ka kaardile saada huvitavamaid kohti, just selliseid, mille asukoha üle vaidlus võib tekkida. Paljud kohad on juba ammu teada, et kus ja mis on, aga osade kohta teame vaid, et oli olemas selline mõis või talu, aga Rootsi ajast on ta juba kadunud, vundamente säilinud ei ole – vot siin tekkivadki vaidlused.
Kannate need kaardi peale – mis saab edasi?
Kanname kaardile ja edastame selle nimekirja siis juba vabariiklikule komisjonile, kes siis valib sealt välja need objektid, mis lähevad maaameti kaardirakendusse, juba konkreetselt pärimuskultuuri kaardile.
Ja sealt edasi?
Sealt edasi saavad kõik huvilised juba vaadata, mida põnevat Vaivara vallas vanasti on olnud.
Oskad Sa paari sõnaga öelda, mis on selle projekti eesmärgiks, kas ainult see kaardistamine?
Eesmärgiks on selle informatsiooni säilitamine ja kindlasti ka kohalike inimeste enda harimine või selle huvi üles kutsumine ajaloo vastu. Minu arvates on kõige tänuväärsem see, et kohalikud inimesed ei lammutaks, ei hävitaks ise kogemata teadmatusest neid mineviku märke.
Vaata kui huvitavalt on elu kokku viinud inimese ja tema sünnikoha. Ma ei taha midagi halba öelda teiste omavalitsuste kohta, kuid vaieldamatult on Vaivara ja Sinimäed siin üks huvitavaimaid ja leiduderohkemaid paiku?
Ajalugu on olnud siin väga kirju, väga vägivaldne ja on maha jätnud palju huvitavaid märke. Samas on iga uus lugu seda eelmist hävitanud. Üks sõda hävitas selle, mis oli enne seda sõda, eelmine sõda hävitas selle, mis oli enne seda sõda. Tihtipeale tuleb päris mitme kihi alt otsida seda märki looduses.
Ma tean, et paljud kollektsionäärid just vastupidi, ei taha oma kollektsioone näidata. Sinu puhul võib öelda, et sinu kollektsiooniks on need huviväärtused, need põnevad kohad. Kas ei ole tekkinud sellist mõtet, et varjaks mõne koha ära, et võõrad ei tuleks sinna trampima?
Ei ole tekkinud. Teinekord on hea salajas hoida sellist informatsiooni, mis ei ole veel valmis, kui ma midagi alles otsin veel, või on ainult mingid hägused tundemärgid, et seal võis midagi olla. Seda hoian esialgu enda teada. Aga ma olen ka materjale kogunud. Kogusin Teise Maailmasõja aegset rauakraami, selle andsin nüüd kõik ära Sinimägede muuseumisse ja praegu kasutan ka looduses käies detektorit, et neid metallist mineviku märke leida. Kogun ise münte, ülejäänud mida leian – ajaloolised esemed – need viin ka muuseumisse.
Sinimägede muuseumi tõstetakse sinu nime taevastesse kõrgustesse. Kas kahju ei ole olnud kogu seda kraami ära anda?
Absoluutselt ei olnud kahju, sest oli jalus majapidamises igal pool juba. Ja kuna muuseumit teha oli vaja, kuskilt pidi alustama, siis andsin hea meelega ära kogu selle kraamihunniku. Kuna raud metsast välja tuues vajab ka restaureerimist, konserveerimist, säilitamist, siis enda jõud ei käi kõigist üle. Muuseumis on jõud ühendatud ja saab asjad hästi säilitatud.
Projekti juurde tagasi tulles – selle raames jätkub tööd vist veel päris kauaks?
Jah, me oleme meelde tuletanud palju huvitavaid objekte, mille asukohta me päris kindlasti ei tea. Me hakkame neid kohti üles otsima ja kindlasti on väga palju vanemaid inimesi, kellega me pole veel rääkinud – on mingeid legende, mida me ei tea. Nii, et mõneks ajaks jätkub tegevust. See projekt on sellise suurema projekti käima lükkamiseks – olen nii aru saanud.
Pärandkultuuriks nimetatakse eelmiste põlvkondade tegutsemise jälgi maastikul. Levinumad pärandkultuuri objektid on taluhoonete asukohad, kiviaiad, vanad metsateed, veskikohad, pärimustega seotud kivid, puud ja allikad, lubja- ja tõrvapõletusahjud ning kohanimed; kuid pärandkultuuri tüübistik on võrreldamatult mitmekesisem. Neid märke tuleb ainult osata tähele panna.
Kuna metsamaastikus ei ole toimunud nii suuri muutusi kui põllumajandusmaastikul, siis võib pärandkultuuri objekte kohata just metsas. Samas võivad metsas asuvaid pärandkultuuri objekte kahjustada raietööd. Seepärast on pärandkultuuri säilimise võtmeküsimus maaomanike ja maastikul tegutsejate teadlikkus, mis loob eelduse omanikuhoiu tekkeks.
Pärandkultuuri objektid ei ole kaitse all, ka ei ole neid plaanis tulevikus kaitse alla võtta – nende kultuurimärkide hoidmine on meie endi kätes.
ALAR TASA
Sildid: Pärandkultuur