Viimasel ajal on väga paljud inimesed pöördunud Vaivara vallavalitsuse poole, et saada selgitusi
Vallavanem VEIKKO LUHALAID
küsimustele, mis puudutavad meie valla territooriumil asuvaid kalmistuid ja seal osutatavaid teenuseid.
Püüan siin neid asju natukene selgitada. Vaivara valla haldusterritooriumil asub päris mitu täna tegutsevat kalmistut. Sininõmme kalmistu, Riigiküla, ehk Narva linna kalmistu ja Vaivara kalmistu, mis asub Perjatsi külas Tornimäe ja Põrguhauamäe vahel ja mis omakorda jaguneb siis sellisteks kalmistuosadeks, nagu Vaivara vana kalmistu s.o. üle maantee raudtee pool asuv ajalooline kalmistu, Sinimäe uus kalmistu, Vaivara kalmistu ja nö Sillamäe linna kalmistu.
Lisaks kalmistute rohkusele on kogu aeg olnud probleemiks ka see, et kaks kalmistut on olnud naaberlinnade Sillamäe ja Narva hallata. Puudusid ühtsed reeglid, ei olnud koordineeritud järelvalvet teenuste ja tegevuse üle kalmistutel.
2004. aastal otsustasime teha Sillamäe ja Narva linnale ettepaneku moodustada ühine sihtasutus, mis tegeleks kõikide kalmistutega valla territooriumil. See ühtlustaks teenuste kvaliteeti, kehtiksid ühtemoodi nõuded, toimuks järelevalve tegevuse üle ja samas oleks koos teenuseid tellida odavam. Linnad olid meie ettepanekuga päri ja nii saigi moodustatud Sihtasutus Vaivara Kalmistud. Kõik kolm omavalitsust nimetasid kaks esindajat nõukogusse, maksid sisseastumismaksu ja vastavalt siis ka matuste arvule, eraldati tegevuskuludeks omavalitsuste eelarvetest raha.
2008. aastal alustas sihtasutus tööd.
Paraku juhtus aga nii, et samal aastal sai EELK tagasi enne 1940 aastat Vaivara ja Peeterristi kogudustele kuulunud kirikumaad. Sealhulgas ka Vaivara vana kalmistu, Sinimäe uue kalmistu vanema osa ning Sininõmme kalmistu.
Nimetatud tagastamisprotsessi alguses ei osanud me aimata, et puutume edaspidi kokku väga valusate probleemidega…
Kuna Vaivara vallas oma kogudusi enam ei ole, siis andis EELK need maad Narva Aleksandri Kogudusele. Kohtudes Narva Aleksandri Koguduse juhtidega, tekkis meil päris mitmeid üksteisest möödarääkimisi ja mittemõistmisi. Nimelt soovis Aleksandri Kogudus, et vald kannaks edaspidi kalmistute ülevalpidamisega seotud kulud. Kuna aga meil oli moodustamisel eelmainitud sihtasutus, kuhu vald pidi oma kalmistutega seotud eelarverahad üle kandma, siis tegime ka Aleksandri Kogudusele ettepaneku sihtasutuse liikmeks astuda ning ühiselt panustada kalmistute ülevalpidamisse. Tol korral kiriku esindajad ei olnud huvitatud sihtasutusse astumisest.
Nii saigi sihtasutus loodud ilma Aleksandri Koguduse osaluseta. Kui aga maadetagastamise protsess oli lõppemas, siis kohtusime koguduse esindajatega uuesti ja vallale anti üpris ühemõtteliselt mõista, et kui vald ei maksa Aleksandri Koguduse kalmistute majandamiskulusid, siis Aleksandri Kogudus kehtestab koguduse mitteliikmetele hinnad, mis võivad ulatuda teatud juhtudel ka 7000-7500 kroonini matuse eest. Asja iseloomustamiseks oli neil kaasas ka hinnakirja projekt.
Pärast seda infot helistasin Tallinnasse EELK kantslerile ja palusin kokkusaamist. Kohtumisel ma tutvustasin tekkinud olukorda ja pakkusin välja lahenduse, mis meie arvates oleks nö „kirik keset küla“. Tegin ettepaneku, et EELK loobub Sinimäe uue kalmistu vana osa tagastamisest ja see jääks valla omandisse. Kirik saaks tagasi Sininõmme kalmistu ja Vaivara vana kalmistu. Vastutasuks eraldaks vald nende kirikule tagastatavate kalmistute ülevalpidamiseks Vaivara Kalmistute Sihtasutusele vallaeelarvest raha ning Aleksandri Kogudusel ei ole tarvis oma vahendeid selleks kulutada. EELK kantsler oli minuga ühte meelt, et nii suurte summade küsimine matuse eest, ei ole küll kirikule kohane.
Kahjuks sellele ettepanekule EELKlt vastust ei tulnud… Põhjus on minule siiamaani teadmata.
Täna olemegi situatsioonis, kus vald koos meie naaberlinnadega finantseerib Vaivara Kalmistute Sihtasutust. Kirik toimetab oma kalmistutel omaette. Tulemus on näha ja meile kõigile tunda. Aleksandri Kogudus ei tule toime oma kalmistute majandamisega, mis on ka suhteliselt loogiline, sest matuseid on ju seal vähe. Lisaks sellele, küsitakse kogudusse mittekuuluva inimese viimsele teekonnale lubamise eest 5000 krooni. See omakorda on viinud selleni, et päris mitmed inimesed ei saa oma lähedasi matta kogudusele kuuluva kalmistu pereplatsile, vaid peavad pöörduma Vaivara Kalmistute Sihtasutuse poole, leidmaks odavamat võimalust.
Aga asi ei ole ainult rahas, mida küsitakse. Samuti on igale möödujale näha, et Kogudusele kuuluvad kalmistud on hooldamata, järelvalvet seal ei toimu…
Aga tulemas on kalmistupäev, II maailmasõja veteranide kokkutulek…
Piinlik on!
Inimesed pöörduvad ju esmalt vallavalitsusse küsimusega, miks meil selline korralagedus valitseb. Nii me siis selgitame pahastele küsijatele, et tegemist on erakalmistutega, mitte vallale kuuluvate maadega.
Kuidas edasi?
Oleme omalt poolt veelkord esitanud Aleksandri Kogudusele ettepaneku eelkõneldud kompromissi kohta. Üksmeelele jõudes, peaks ka koguduse kalmistutele matmine maksma sama palju, kui valla kalmistule.
Oleme saanud Kirikult ka vastuse, mis annab teatud lootust, et selle küsimuse saame veel käesoleva aastanumbri sees lahendatud.
Seniks aga pikka iga teile soovides,
VEIKKO LUHALAID
vallavanem