22.06-21.07.1764. aastal korraldas Venemaa keisrinna Katariina II ringsõidu mööda Eesti- ja Liivimaad ja oma 
külaskäigu programmi oli ta lülitanud visiidid Narva – Tallinna ja Pärnu. Teel peatus ta ka Laagna mõisas (see oli üks tema lemmikkohti Eestimaal ja seda on ta ka maininud oma reisikirjades) ning Jõhvi mõisas.
15.juunil 1924. aastal sündis Vaivaras tulevane soomepoiss, lukksepa ametit pidanud Rubo Annus, kes võitles Karjala kannasel Viiburi lahel ja Vuoksel. 19.augustil 1944. aastal tuli tal ette võtta Eestimaa tee ja mõnda aega veeta Kehra õppelaagris (tegelikult vangilaagris). Siit vabanedes sai ametisse lukksepana raudteel ja töötas oma surmani (2.detsembril 1984) Tallinnas. On maetud Rahumäe kalmistule.
9.juulil 1939.aastal oli sõjaeelne viimane laulupäev Vaivaras, kus üles astus 23 laulukoori ja orkestrit ning ka rahvatantsijaid. Peorõõmu pakkusid 650 taidlejat. Kohale tulid ka soome sõbrad Tütarsaarelt ja õhtu lõpetati Hugo Raudsepa näidendiga „Lipud tornis” Vaivara rahvamajas (siiani taastamata ja varemetes).
Vanu fotosid sirvides hakkas külaliste seas silma ka toonane vabariigi president Konstantin Päts – eks ta oli tol ajal puhkamas oma lemmikkohas Toila –Oru lossis.
10.juulil 1925.aastal kirjutas ajaleht „Päevaleht” Vaivara kandi kohta:
„Nagu teada, on Rootsi ärimeeste rühmale „Aiticbolaget Emissins Institutet” Wirumaal õlikivide kontsessioon antud. Kuna tähendatud rühm seal lähemal ajal kavatseb ehitama hakata õlivabrikut, tööliste elumaja ja laduruume, siis otsustas vabariigi valitsus selleks otstarbeks temale anda Türsamäe asunduses planeeritud kruntidest kuni 140 hektarit maad” – siia võib lisada, et vabrik saadigi valmis ja tänu rootslastele kujuneski Sillamäe sõjaeelne ilme.
10.juulil 1932. aastal oli Perjatsi rannas Ida-Alutaguse laulupäev ja ka see üritus lõppes etendusega Vaivara rahvamajas. Seekord etendati kohaliku näitekirjaniku C. Rutoffi näidendit „Väimehed” (esmaettekandes). Perjatsi rand asus praeguse autoremndikeskuse taga mere poole minnes.
12.juulil 1938. aastal ilmus ajalehes „Uus Eesti” järgmine sõnum Sillamäelt:
„Õlivabrik oli plahvatusohus.
Nagu nüüd on selgunud, oli Sillamäe õlivabrik mõned päevad tagasi tõsises plahvatusohus. Nimelt olid kuidagi põlema süttinud õlijuhtmete (õlitorude) ühendused, kuid üksikute tööliste külmaverelisuse ja õliajamise juhi (rootslasest inseneri) kiire tegutsemise tõttu suudeti suur õnnetus ära hoida.
20.juulil 1938. aastal ilmus ajalehes „Rahvaleht” järgmine sõnum Vaivara kandi õliväljadelt:
„Sillamäel õnnistati uut õlivabrikut. Vaimulikku õnnistust viisid läbi kirikuõpetaja Treimann ja preester Männik. Kutsutud külaliste hulgas oli Narva linnapea J. Lust, abilinnapea ja teisi linnavalitsuse tegelasi, aga samuti teiste õlitööstuste esindajaid (Kohtla-Järvelt, Kiviõlist ja Tallinnast). Vabrikuhoonetel lehvisid Eesti ja Rootsi lipud ja alustav õlivabrik andis toodangut Rootsi kuningriigi õlivajaduste täitmiseks (palju läks allveelaevade kütteks).
Vanu ajalehti ja oma väljakirjutisi sirvis Arthur Ruusmaa, alias Liivimaa kindralkuberner Goerge von Browne.