Laagna külas sai 11. juulil teoks traditsiooniline ümberkaudsete külade kokkutulek ehk küladepäev. Korraldajateks olid Maarahvaselts Vanatare ja Vaivara vallavalitsus. Üritus toimuski Vanatares ja hõlmas, nagu tavaliseltki, mitu päeva ja
Oskar Lutsu jutustuse „Viis väikest pakikest“oli näidendiks seadnud ja veidike mugandanud näitejuht Edith Johanson / MARET EMAJÕE
hulga erinevaid inimesi.
Ürituse eesmärgiks on nädalavahetusel, kui toimuvad Vaivara valla kalmistupäevad, koondada kokku nii tänased vallaelanikud kui ka need inimesed, kes on siit pärit, siin varem elanud või mingil muul moel siinkandiga seotud. Tänapäevases kiires maailmas, kus inimesed liiguvad kaugele oma juurtest ja tihti ei satu nii kergesti oma kodukohta, on lisamotivatsioon tulemaks oma juurte juurde vahel selleks tõukejõuks, mis toob inimesed kasvõi hetkeks koju tagasi. On muidugi iseküsimus, kas inimesi toob tagasi kalmistupäev kui küllaltki juurdunud tava oma esivanemate kalmude külastamiseks, võimalus suhelda nooruskaaslastega või mõlemad, aga igatahes koos toimib see tõhusamalt ning nagu juba varasematelgi aastatel, oli Laagna ürituse osalejate arv suur.
Selleaastase küladepäeva programm oli laiahaardeline. Ta hõlmas peretammede istutamist, näidendit, seltskondlikke mänge ja suupistelauda. Seltsiliikmete jaoks algas üritus eelmisel õhtul, seega reedel, 10.juunil toimunud tammede istutamise ettevalmistamisega. Tammeistikud, ühtekokku 12, millest 3 olid püramiidtammed ja 9 tavalised, toodi kohale ja algas aukude kaevamine.
Virumaa pinnas pole naljaasi, Laagna oma veel eriti. Kui asud auku kaevama, pole iialgi teada, mida sa sealt leida võid või kui suur ta just tuleb. Võid avastada, et pealtnäha sileda maapinna all on olnud vundament ja kõik su ilusad plaanid kena korrektse augu kaevamiseks lõppevad millegi näritud servadega pommiaugu taolisega, kuhu mahuks lahedasti keskmist sorti maja vundament, sest vahepeal tuli välja urgitseda mitu kunagist vundamendikivi. Mõnda kohta ei saa üldse auku sisse, sest kohe esimese labidatäiega ette tulnud kivi tundub olevat saunasuurune. Sellele vaatamata said augud kaevatud.
Laupäeval oli seltsi naisliikmete esmane ülesanne võileibade ja muu suupoolise, mis varem ostetud – tehtud, lauale panemiseks ettevalmistamine ja laudade katmine. Sellele järgnes näidendiproov ja muud toimetused – talitused, mis ikka igale üritusele eelnevad.
Küladepäeva avaürituseks, mis juba mõeldud ka külalistele, oli perede tammede istutamine. Tammesid, mida juba eelnevalt mainituna oli 12, istutasid kohalikud pered. Puude juurte alla pandi pudelid koos istutajate nimede ja heade soovidega tulevastele põlvkondadele. Pole ju kunagi teada, mis võib mõne puuga juhtuda ja kes teda kunagi saeb või juurib.
Järgmiseks oli huvilistele välja pakkuda kohaliku näiteringi uuslavastus. Oskar Lutsu jutustuse „Viis väikest pakikest“oli näidendiks seadnud ja veidike mugandanud näitejuht Edith Johanson. Kõige suuremaks erisuseks originaalist on meespeategelase muutumine naisterahvaks, keda kehastas vaieldamatu meisterlikkusega Liili Lukso. Üldse on Vanatare näitering üks perekondlik grupp ja seekordki osalesid näidendis mitmed perekonnad: Luksod – lisaks Liilile Aet, Peep ja Rene; Tuudrid – Tiiu ja Peeter; Orgulased – Astrid, Vello ja Age; Piibed – Tiiu, Arvi ja Kristjan. Lisaks neile olid tegevad ka Sten Torpan ja Kärt Johanson. Üldse oli kogu lugu rõõmus, nauditav ja igati sobiv üritusele, kus erinevatest vanusegruppidest ja erineva sotsiaalse taustaga inimesed on koondunud kokku, tänu oma seotusele antud piirkonnaga ja mingeid erilisi ühiseid huve või mälestusi neil olla ei saa.
Edasiseks ürituse juhiks oli kutsutud proua Reeni, kes asus kohe oma ülesannet täitma, organiseerides seltskonnamänge, nendele, kellel sellisteks huvi. Kuna osalejatele oli olemas suupisted ja kohvilaud, võis endale huvitavat tegevust leida ka iseseisvalt. Enamus eakamaid ja kaugemalt tulnud koosviibijaid nii tegigi, leides endale huvitava vestluspartneri, kellega möödunud aegu meenutada. On ju sellistele üritustele iseloomulik kohtumiste ja taasleidmiste hulk. Inimesed, kes pole kaua teineteist näinud, hoolivad vähem kultuursest meelelahutuses kui vestlusringist.
Üritus jätkus pühapäeval, mil peale kalmistupäevade külastamist, oli võimalik taas Vanataresse tulla, kus kõigile soovijaile pakuti oblikasuppi ja pannkooke. Nagu võiski oodata, leidus loomulikult soovijaid.
Vanatares igal suvel toimuv küladepäev on igati arvestatav üritus Vaivara valla kultuuriürituste kalendris. Inimene on oma loomult mugav, kui mitte laisk ning tihtipeale jäävad head ideed ja soovid realiseerimata, sest leidub mitu vabandust või põhjust, miks mitte minna või milleski osaleda. Sama kehtib ka oma endise kodukoha või omaste haudade külastamise kohta. Kui aga on mitu põhjust korraga, nii hingeline kui kultuuriline, saab ka eestlase vahel liikuma.
Nii on lootust, et endised ida-virumaalased tulevad tänaseid siinolijaid kaema ning äkki hakkab ka ülejäänud Eesti teadvustama, et kodumaa ei lõppe Purtse jõega.
UTA KROON-ASSAFREI
Maarahvaselts Vanatare