Nii mõnigi võis märgata laupäeval, 18. juulil Vaivara vallas Peeterristi ümbruse teedel toredat noolega õunapilti. Mõni ei pööranud sellele tähelepanu, mõni püüdis arvatavasti mõistatada, et mida see peaks küll tähendama. Mõni sõitis isegi kohale ja küsis: „A gde tut jabloki prodajut?” (Kus siin õunu müüakse?). Aga asjaosalised, kelle jaoks see pilt oli seatud,
jõudsid kõik õigesse paika – Hoovi külla Sulev Sarve juurde. Nimelt tema kord oli võõrustada Õuna sugupuu liikmeid.
Sulevi ema Elfriide vanaisa Sergei Trofimovitš Jablokov, kes elas Nina külas Peipsi järve lähistel, abiellus tsaariajal Miili Pottiga, kelle elukoht oli siis Viljandimaal. Peale abiellumist asus abielupaar elama Venemaale Ouduva lähistele. Peres oli üheksa last. Kõige noorem oli Amalie, Elfriide ema. Stolõpini reformiga kutsuti inimesi Siberit asustama. Kuna Sergei oli väga ettevõtlik mees, siis tsaari poolt eraldatud rahaga ja oma suure perega rändas ta Omski kubermangu. Sergeist sai külavanem. Kuna Tomski linn oli lähemal kui Omsk ja Tomskis oli luteriusu kirik, siis kõik edaspidised perkondlikud sündmused said õnnistuse seal: leerid, laulatused ja ristsed. Amalie abiellus Oskar Pungaga. Neil sündis laps.
Peale Vabadussõja lõppu hakkasid eesti pered tagasi tulema. Teekond oli ränk, sest inimesed haigestusid rongides, kes tüüfusesse, kes koolerasse. Rongid peatusid, et surnuid matta. Suri ka Amalie ja Oskari väike laps. Veel teine häda tabas reisijaid – bolševikud pidasid ronge kinni ja röövisid sõitjaid. Võeti ära kõik: raha, riided (mis parajasti seljas polnud), ehted ja väärtasjad ning kangad koos kirstudega. Kõik pere järgmised lapsed sündisid juba Narvas.
Jõudnud Eestisse, oma perekonnanimed eestistati: kellest sai Õun, kellest aga Õunap.
Sergei ja Miili järglasi ei oska praegu kokku arvata, sest sugupuu on alles koostamisel ja andmeid kogutakse. Viimasel ajal toimuvad kokkutulekud iga kolme aasta tagant. Alati on siis uusi liikmeid ja ka lahkunuid.
Sel korral oli koos alla saja inimese, vast üks kolmandik kõigist elus olevatest liikmetest. Sugulased tõid kaasa piknikukorvid. Kohalikud vastuvõtjad ehitasid suured telgid, kuhu paigutati söögilauad ja pingid. Mart Pung tõi välja oma köögivarustuse ja oli ise kokk. Töötas väliköök. Katlas keedeti ühepajatoitu, veel grilliti liha ja vorstikesi. Laste jaoks oli mänguväljak suure batuudi, kiigu ja täispuhutava basseiniga. Mängis muusika. Ilm oli oivaline ja kõik olid väga rõõmsad: kes taaskohtumiste, kes uute tutvuste üle.
Järgmine kokkutulek on kolme aasta pärast Saarel.
SILVIA ILMENSKAJA,
Sulevi õde
