Laupäeval, 5. septembril korraldas Vaivara huvikeskus rahvusvahelise turismipäeva tähistamiseks jalutuskäigu
Mändide vahelt leidsime üles kunagise luterliku kabeli vundamendi ning selle, mis on alles mälestussambast kabeli ning ühtlasi ka Meriküla suvituspaiga rajajale, mõisnik Gendtile. / GEA KIIVER
põhjaranniku kuldaegade radadel.
Tänapäeva reisihuviline oskab Vaivara kanti, eriti aga Sinimägesid, oma puhkuseplaanides seostada peaasjalikult vaid huviga sõjaajaloo vastu. Järjest vähem meenutatakse, et sadakond aastat tagasi olid lisaks tänagi kuurordina tuntud Narva- Jõesuule armastatud puhkekohtadeks ka Meriküla, Utria, Mummassaare…
Oma jalutuskäiku alustasimegi Merikülast. Mändide vahelt leidsime üles kunagise luterliku kabeli vundamendi ning selle, mis on alles mälestussambast kabeli ning ühtlasi ka Meriküla suvituspaiga rajajale (tänapäeval peaks vist ütlema arendajale?), mõisnik Gendtile. Omades ilmselgelt head ärivaistu, taipas Gendt juba mõned aastad enne Tallinn- Peterburi raudtee ehitamist: Meriküla võiks Peterburi kärast väsinud pealinlasele olla tõeline paradiis, paksu tengelpungaga pealinlane aga suvemaja omanikule kullasoon. Nii kerkisidki paari aastaga Meriküla mändide vahele kümned suvemajad ehk „tatsid”, pansionaat, kaks kabelit (lisaks luterlikule kabelile oli Merikülas olemas ka õigeusu kabel ning koguni surnuaed, mille müür ning üksikud ristid tänaseni tee ääres olemas)… Suvitusäri pakkus kohalikule rahvale tööd ja leiba, kuni 1917 aasta revolutsioon jõukad peterburglased ühe hoobiga ajaloohämarusse pühkis. Eesti Vabariigi päevil oli piirkond küll ka Eestimaa elanike hulgas populaarne, kuid parimad päevad olid möödas ning „tatsid” müüdi ajapikku kohalikele elanikele ehitusmaterjaliks.
Utrias on paiga kunagisest hiilgusest säilinud Kotšnevi park. Kuigi aastakümneid hoolduseta, kasvab seal tänaseni Eestimaal muidu haruldasi puuliike. Uhkest mereäärsest villast aga on säilinud vaid fotod ning legendid- mõned neist nõnda omapärased, et vajaksid ehk tõesti kontrollimist; kuid töö välisarhiivides on kulukas.
Jalutati veel Mummassaare rannas ning peatuti Perjatsis riigisekretär Terrase mälestuskivi juures. Viimaseks huviväärsuseks jäi Perjatsi vana rahvamaja, mille käikulaskmisest järgmisel suvel möödub täpselt sajand. Loodetavasti leiame võimaluse seda suursündmust ühiselt tähistada!
Tänan kõiki vapraid matkaselle, kes jalutuskäigu kaasa tegid ning matkajuht Ivika Maidret. Kohtumiseni uutel matkadel!
KAI KIIVER