Kirjutame sulle juba mitmendat korda. Tahaksime tänada sind selle lume eest, mida natukenegi maha on sadanud, ja mis nõnda ilusa jõulumeeleolu lõi. Meie lasteaia rühmad on viimaseni ehitud. Särab kena jõulukuusk, õhus on mandariini ja šokolaadihõngu. Mandariinidest ja šokolaadist rääkides: su päkapikud on nii tublit tööd teinud, meie lasteaias rippuvad sussikesed on korralikult komme täis iga kord, kui me
Mured aga jätkem maha ja alustagem uut aastat muretult ja rõõmsalt / HELENA OHAK
pärast vaikset tundi üles ärkame ja tuhatnelja nende poole kihutame. Vahel me mõtleme, et kuidas need päkapikud kõik need maiustused susside sisse tarivad? Nad on ju väikesed, see peab ikka täitsa raske olema. Loodetavasti nüüd, kui lund on maas, saavad nad oma kotid kelgu peale panna?
Me proovime kõigest väest tublid olla, abistame vanemaid ja õpetajaid. Sööme putru, kuigi tõtt öelda, sööksime parema meelega ainult šokolaadi, aga õpetajad ütlevad, et šokolaad ei aita kasvada, aga puder aitab. Meie aga ei ole sellega nõus, miks siis emmed magusat palju süüa ei taha? Nad ju kardavad liiga suureks kasvada! Aga õpetajad ainult naeravad selliste küsimuste peale.
Nad naersid ka siis, kui me ametitest rääkisime. Kuigi ise muudkui räägivad, kui tõsine töö üks või teine on. Kui õpetaja küsis, kes töötab poes ja me vastasime müüja – keegi ei naerud. Ei naernud keegi, kui küsimusele, kes töötab bussis ja me bussijuht vastasime. Aga kui õpetaja küsis, kes kosmoses töötab ja me KOSMODISK ütlesime, pidi õpetaja naeru kätte ära surema.
Või siis too kord, kui õpetajal üks kõrv lukus oli ja me muret tundsime, kuidas ta nüüd kahte last korraga kuulata saab?
Ei me saa nendest täiskasvanutest aegajalt üldse kohe aru. Aga mõnikord saame ka, ja siis naerame üheskoos: nagu siis, kui kelkude asemel pepukatega mäest alla sõitma läksime. Lund ju ikka veel kelkude jaoks liiga vähe. Nii hüüdsimegi, et kelgutada veel ei saa, aga peputada on juba täitsa võimalik! Muide, kallis Jõulumees, võibolla saaks kuidagi meile ikkagi veidi rohkem lund, me tahaksime natukene kelgutada ka, peputamise asemel.
Täna tähistasime kolmandat adventi. Süütasime lasteaias kolmanda küünla ja käisime ka jõulumaal. Me teame küll, et sa elad Lapimaal, aga sinna meie jaoks on liiga pikk tee. Aitähh, et sa oma abistavad päkapikud Jõhvi Kontserdimajja toimetama lasid: nii tore oli nendega koos meisterdada. Üks päkapikk jutustas meile viljadest: me teadsime juba, et teravilju on mitmesuguseid, aga seal saime oma silmaga kaera, rukist ja nisu vaadata ja nendest meisterdada. Päkapikud rääkisid, et vanasti toodi jõulu ajal tuppa puhtad õled ja lapsed said nende sees hullata. Meil lubati ka seda lusti ja oi kui mõnus see oli! Oli ka teisi tubasid: ühes sai joosta ja batuudil hüpata, ühes sai näitust vaadata ja ühes isegi karaoket laulda. Ja jällegi on põhjust sinu päkapikke kiita: kui tublid ja abivalmid nad olid! Kas tead, nad nägid üsna koolilaste moodi välja. Äkki saame me ka kunagi nii suurteks ja osavateks ja sa lubad meilgi ennast abistada? Igatahes võid meiega arvestada.
Igatahes aitäh sulle, et meid ikka meeles pead ja meie kirju loed. Ootame sind ikka ka meie jõulupeole, niikaua õppime veel hoolega oma luuletusi ja laule.
Peatse kohtumiseni!
Vaivara lasteaia lapsed.