Kui Võrumaa Lasva valla kepikõndijate seltsingu liikmed maikuu kaheksandal päeval Vaivara vallamaja kõrval bussist maha astusid, jäi esimesena silma puhtus, seejärel mälestusmärgid koolimaja kõrval. Enamusele 40st saabunust oli see esmane tutvus Sinimägedega.
Rada viib meid alguses Lastekodumäele, ühele kolmest Sinimägede künkast. Praegu seisab seal palkidest vaatetorn, mille tipust paistavad Sillamäe ja Narva, Rakvere poolt kas Jõhvi või Kohtla-Järve kõrged korstnad…
Tornist on vaade lähiümbrusse nii lummav, et isegi mäe jalami Narva jõe poolsel küljel lagunevad nõukaaegsed karjalaudad ei suuda üldmuljet rikkuda.
1944. aasta suveni oli siin torni asemel mets nagu kahel teiselgi künkal. 1944. aasta juulis-augustis jätsid Sinimägedes tuhanded oma elu ja eemale sinakatena paistnud metsad küngastel hävisid.
Siin on piisavalt avarust, kuid see on rõhuv avarus, sest igat sentimeetrit maad on siin verega niisutatud.
”Püüdsin kujutleda, kui keeruline siin sõja ajal oli,” lausus Mae Krillo, kes esmase tuleku järel arvas, et see paik jääks talle elamiseks võõraks.
Piret Kahrele jäi silma korras ümbrus. “Tuleme suvel perega päevaks Sinimägedesse. Tahame siin rahulikult ringi jalutada ning kauem muuseumis ja surnuaias olla,” rääkis Kahre, ja lisas, et tema võiks siin küll elada.
Siin ei ole kedagi unustatud: ei norralasi, hollandlasi, taanlasi, sakslasi ega venelasi, eestlastest rääkimata. Muuseumi põhjalike ajalooliste teadmistega giid, kelle nime me küsida ei märganud, oletas, et kodu-eestlasi võis langeda 2000, aga kui palju langes nõukogude poolel võidelnud eestlasi, ei teadnud temagi.
Karmen Lipingul on paigaga teistsugune suhe: “Minu äia isa võitles siin Saksa poolel ja sai raudristi, mille ta peitis koos püssiga ühe ümbruskonnas kasvanud puu alla. Sellest tulenevalt oli mul siin huvitav viibida.”
Koolimaja kõrval on kolm mälestusmärki, kuid suuremat tähelepanu äratas Grenaderi mäel asuv viimase suure sõja mälestusmemoriaal oma kõrge risti, kaevikulõigu ja mälestusmärkidega.
Ühena vähestest oli Kaja Loos varem Sinimägedes käinud: “Neli aastat tagasi oli mälestusmemoriaalis ainult rist ja ümbrus ei olnud ka veel nii korras.”
Miks kepikõndijad läksid seekord Sinimägedesse? “Meid seob kolm asja: tervislikud eluviisid, hea seltskond ja soov uusi paiku tundma Õppida. Sinimägedes on enamus esmakordselt,” põhjendas seltsingu esinaine Marianne Hermann, keda huvitavad lahingupaigad. “Mulle jäi meelde ka paekividest omapärasel moel laotud teejupp, mis on säilinud Põhjasõja ajast,” ütles ta.
Võrumaalastele jäi Sinimägede ümbrus meelde puhta ja langenute mälestust hindavana.
MARI-ANNE LEHT