14.-18.juulil toimus Vaivara Sinimägede Sihtasutuse eestvedamisel õppereis marsruudil
Eesti-Läti-Leedu-Poola. Eesmärgiks oli militaarmuuseumide, nii riiklike kui erakollektsioonide külastamine ning Poolas 1410. aastal toimunud Grünwaldi lahingu taasesitamisele kaasa elamine.
Huvi pakkus nii muuseumiesemete kui ka mälestusmärkide eksponeerimine, sensitiivse teema – sõja – käsitlemine, aktiivsed tegevused muuseumites ning pedagoogika, samuti see, kui autentsed ollakse ja kas makstakse lõivu põnevusele tõepärasuse arvelt.
Meie esimene peatus oli Viimsis Eesti sõjamuuseumis. Muuseum asub ajaloolises Viimsi mõisas, mis aastatel 1923-1940 kuulus Eesti Sõjavägede Ülemjuhatajale kindral Johannes Laidonerile. Muuseum loeb end 1919 -1940 tegutsenud Eesti Sõjamuuseumi järeltulijaks ja traditsioonide jätkajaks ning taastati 1. märtsil 2001. Tänaseni tegeldi mõisa renoveerimisega ja kollektsiooni taasloomisega, esimene püsinäitus avati alles selle suve alul. Põhjaliku ülevaate muuseumist tegi teadur Leho Lõhmus. Kuna väljapanek asub mõisamajas, seab ruuminappus esitatavale omad piirid. Nii olid II maailmasõja eelne periood ja tänapäev surutud ühte tuppa, nõukogude perioodi militaartemaatika aga illustreeritud vaid mõne detailiga. Alles avatud näitus põeb ruumipuuduse käes. Meelde jäi ka seik, et puudusid venekeelsed tekstid.
Õhtuses Riias jätkasime Okupatsioonimuuseumis. Sellist nime kannab muuseum alles 1993. aastast, enne oli siin Läti Punaste Küttide muuseum. Kesklinnas asuv paik tahab anda informatsiooni Läti maa ja rahva saatusest kahe totalitaarrežiimi all aastatel 1940-1991. Väljapanekuga tutvumisel häiris asjaolu, et selgitused oli läti keeles. Oli küll võimalus võtta tõlkega klade, kuid vaevalt lapsed klades näpuga järgi ajavad. Ka suurel ekraanil demonstreeritav emotsionaalne film 1991. aasta sündmustest oli tõlketa. Samas oli muuseumisse üles ehitatud vangilaagri barakk, uuele põlvkonnale palju arusaadavam kui näiteks lehekülg kirjeldust. Meie pisimuuseumi mehed olid hämmelduses, et osa esemed olid vitriinis puhastamata-konserveerimata, seega autentsed, kuid kaua nad nii ei säili…
Teist päeva alustasime Läti ühes vanemas, 1919. aastal rajatud sõjamuuseumis. Suur osa kogudest säilus, kuna 1957. aastast kanti ka revolutsioonimuuseumi nime ja ümbernimetamine toimus jälle1990. aastal. Püssirohutornis paiknev Läti sõjamuuseum oli minu vaieldamatu lemmik. Põhjalikud olid nii I kui II maailmasõja käsitlused, kui „pöörded” nii 1918. kui 1991.aastal. Paelus kunstnikutöö, mille juures kasutati erinevaid stiile ja meeldejäävaid detaile. Nii olid varasema militaarajaloo taustajoonistused barokse lopsaka vormiga ja lapselikult põnevad, möödunud sajandi väljapanek aga hoopis konkreetsema ja lakoonilisema kujundusega. Sissepääs nõukogude aega oligi punaseks värvitud puituks, kus reas samast ajast uksekellad. Kihvtilt olid lahendatud ka ühest saalist teise pääsud: näiteks läbi punkri või raudteega, taamal paistmas vaguni taguots. Nalja sai ka. Eesti sõjandustegelane N. Reek oli muutunud „lätistatuna” Reksiks ja E. Põdder Peddersiks.
Pisara kiskus silma näitus, mis algas 1930. aastate lõpu fotoga majast, mille ees õnnelik noorpaar. Lõpus oli sama maja, ainult uksed, aknad lahti ja tekstiga, et pärast sõda ei tulnud siia keegi tagasi. Vahepeale mahtusid stendid, kuhu olid kopeeritud inimeste sõjaaegsed kirjad, kus olulisi mõtteid, kahtlusi, lootusi sai suurendatult lugeda nii läti kui ka inglise keeles.
Cinevillasse ehk filmi „Riia kaitsmine“ dekoratsiooni läksin vaatama eelarvamusega. Andsin grupile tund aega kohalolekuks, kuid… ei suutnud ise ajalimiidist kinni pidada. Film ise jutustab1919. aasta sündmustest ja seega on põllu peale üles ehitatud vanad Riia fassaadid ja isegi üks kirik. Üle tee on vanasse mõisasüdamesse rajatud veel ühe teise filmi „linn”, sekka mõni vana pärismaja ka. Meie teame selliseid asju Potjomkini küla nime all. Aga vaieldamatu tõmbenumber oli kostüümide laenutus, mis meie rahas maksis veidi üle 10 krooni. Muuseumi Tõnis patseeris uhkelt Läti ohvitseri mundris ringi ja ise ajasin endale keebi selga ja muhvi kätte, tahtsin ju daam olla; samas oli väljas +30 kraadi. Cinevillas saime aru, et Vaivara muuseumi järgmine projekt peaks olema II maailmasõja aegsete meeste- ja naisteriiete ning vormide muretsemine.
Õhtuks jõudsime nn Kuramaa koti piirkonda. Siin jõudis Punaarmee 1944. aasta oktoobris Klaipeda ja Liepaja vahel Läänemereni ja lõikas ära väegrupi Nord liikumisteed. Kuramaale jäi kinni üle poole miljoni mehe, teiste seas umbes 15 000 lätlast. Siin käisid ägedad lahingud sõja lõpuni, sh korraldas Punaarmee 6 suurpealetungi.
Külastasime Kuramaa lahingu eramuuseumi, kuhu on kogutud rikkalik väljapanek lahingutega seotud esemetest. Näitusesaalina oli kasutusele võetud endine kolhoosikontor, õues aga oli muu kraami seas ka tank! Omanik on tegelenud muuseumiga juba vähemalt 15 aastat, seega meie ees tuntav edumaa.
Kolmandat päeva alustasime Lestene sõjakalmistul, kuhu on ümbermaetud saksa sõjaväe ridades langenud lätlased. Kalmistu nurgakivi ja skulptuur “ Ema Lätimaa” õnnistati 2000. aastal, kogu kalmistu avati 2003. aasta septembris. Suurt rahalist abi on osutanud välislätlased. Vennaskalmistul on müür, kus on graniitplaadid langenute nimedega. Praegu puhkab Lestenes üle 1000 ümbermaetud leegionäri, müüril on aga 17 000 langenu nimed ja nimede graveerimine jätkub. Tundmatu sõduri plaadile on raiutud värsiread: “Me ootame õigluse ülestõusmist”. Kalmistu kõrval on kehvas seisus kirik. Aga nendel on kirik olemas, meil Vaivaras seda ju enam pole….
Järgmiseks objektiks oli Hitleri idarinde peakorter ehk Hundikoobas. Ehitustööd algasid 1940. aasta suvel ja kestsid 1944. aastani. Territoorium hõlmab 2,5 ruutkilomeetrit, kus asuvad 7 ülisuurt punkrit (10m paksuste katuste ja 8m paksuste seintega) ja suur hulk väiksemaid punkreid ja lisahooneid. Suured punkrid on ehitatud nii, et ühe punkri sees asub väiksem punker, nende vahel asuv 50 cm ruum täideti kruusaga. Punkrite välisseinad kaeti puiduga või erilise kamuflaazkrohviga, mis oli valmistatud tsemendist, saepurust ja heinapudist. Krohv tehti spetsiaalselt krobeda pinnaga, et talvel lumi sinna hästi külge haakuks. Juurdepääsuteed on asfaldist või betoonist. Jalgrajad punkrite vahel kaeti kamuflaazvõrkudega, samuti paljud punkrid. Võrgud olid tulekindlad. Väiksematele hoonetele paigutati katustele kunstpuud. Koha juurde ehitati ka raudteelõik. Kõikides punkrites oli keskküte ja peale tavaliste elektriliinide olid kõik punkrid varustatud akudega ja diiselgeneraatoritega. Täiuslikult ehitati välja ka veevärk ja kanalisatsioon. Olemas oli telefoni otseühendus Berliiniga ja teiste peakorteritega ning raadioside. Kogu ala piiras kaks kõrget traataeda, mille vahele jäänud 50-150 meetrine ala oli paksult täis miine ja okastraati. Hiljem korjati aastatel 1952-1955 sealt kokku üle 54 000 miini. Kohapeal on ka väike mälestusmärk Poola ja Punaarmee demineerijatele. Samuti piirasid territooriumi suur hulk valvetorne, neist mõned punkrite katustel. Üks lennuväli asus kohe Hundikoopa lähedal, teine 8 km kaugusel Rasteburgis. Objekt oli nii hästi varjatud, et sõja jooksul ei pommitatud seda kordagi. Novembris 1944 lahkus Hitler, veidi hiljem ka Wehrmachti ülemjuhatus. 4. detsembril andis Keitel korralduse alustada operatsiooni “Inselsprung”(“Saare õhkimine”). 1945. aasta jaanuaris alustati õhkimistöid. Iga suure punkri peale kulutati 8-10 tonni trotüüli, kuid enamus neist jäid siiski püsti. 1959. aastal avati territoorium külastajatele.
Nüüd võtsime jalge alla tee Grünwaldi lahinguväljale, et nautida aastasadade taguse lahingu taasesitust. Grünwaldi ehk Tannenbergi (leedukatele ka Zalgirise) lahing toimus 15. juulil 1410 Saksa Ordu ja Poola-Leedu vägede vahel. Orduväge oli 27 000 meest ja neid juhtis Ulrich von Jungingen, Poola-Leedu-Vene liitlasvägesid 32 000 meest ja juhiks Poola kuningas Władysław II Jagiełło. Lahingu alguses sundisid Saksa rüütlid Leedu suurvürsti Vytautase juhitud väeosad taanduma, kuid lahingu lõpuks piirati suur osa orduväest ümber ning hävitati. Langes ka Ulrich von Jungingen. Tannenbergi lahing nõrgestas Saksa Ordut. Lahing jäi meil ja nagu hiljem selgus, kahel teisel eestimaisel grupil nägemata, sest liikluskorraldus oli olematu. Kõige edukam oli seltskond, kes jõudis lahinguväljale tund pärast lahingu lõppu. Meie hulgast said melu nautida need, kes võtsid jalge alla ligi seitsmekilomeetrise rännaku, meie buss seisis samal ajal liiklusummikus. Temperatuur oli kõvasti üle 30 kraadi, sabad, et vett osta, kilomeetripikkused ja prügimäed poolemeetrised… Meile, kes harjunud näiteks laulupeo korralduse korrektsusega, hästi ootamatu situatsioon. Aga poolakad lohutasid, et asjast osa saamiseks tuleks päev varem kohal olla, et siis päev hiljem liikuma hakata. Hiljem lugesin lehest, et kohal oli ligi 200 000 inimest.
Meie liikusime aga järgmisel päeval kodu poole tagasi, kaasas mõtted ja ideed, mida Vaivara Sinimägede muuseumi juures rakendada.
IVIKA MAIDRE