Kuu algul ei taha külmataat sugugi alla anda ja kui tuul ka veel toeks 
on, siis teeb lausa kurjaks. Muudkui topi ürpe üksteise otsa ja suusatamisest võidki unistama jääda. Võiks olla ju kena talveilmake, mitte rohkem kui kümme pügalat külma…
Ju keegi kusagil meie palveid kuulda võttis ja kuu keskel muutub ilm inimsõbralikumaks. Nii saavadki toimuma ka meie kandi suusamaratonid – enne Pannjärvel ja siis Sinimäel. Muide, Sinimäe suusarada on meiekandi kõige raskem. Selliseid „seina“ mööda ülesminekuid ja keerulisi laskumisi mujal ei ole. Kahju, et sinimäelased ise ei leidnud aega üritusest osa võtta….
On veebruar….Aasta kõige lühem kuu, kuhu mahub aga terve rida päevi, kus ühiselt midagi ette võtta. Sõbrapäeva pidasid kindlasti nii suured kui väikesed, aga kui paljud meist on endalegi selgeks teinud, kes see sõber tegelikult ikka on? Mõni peab sõpradeks kõiki häid tuttavaid, mõni leiab, et piisab ühest, kes on see kõige-kõige…Tüdrukud usaldavad sõbrannale oma kõige salajasemad mõtted ja kui riidu minnakse, siis toob seesama sõbranna
talle usaldatu avalikkuse ette ja parimatest sõpradest saavad vihasemad vaenlased. Poisid peavad sageli sõpradeks kõiki, kellega suhtlevad ja nii suures seltskonnas on ka arusaamatused kerged tulema. Me kõik olema pärit lapsepõlvest ja nii korduvadki samad mallid ka täiskasvanute suhtlusmaailmas. Õnnelik on see, kellel on olemas tõeline sõber ja kes ka ise oskab seda sõprust vääriliselt hinnata.
On veebruar…..Vastlapäev pakub lustimist eelkõige nooremale generatsioonile, aga koos lastega võiks ju isegi liugu lasta. Rääkimata siis juba vastlakuklite ja hernesupi söömisest. Vanasti lubati naistel vastlapäeva õhtul kõrtsi minna, sest ketramine-kudumine oli sel päeval keelatud. Paljud meie perenaistest nüüd tänapäeval enam üldse vokiga ringi oskavad käia, aga punaveini võiks ju õhtul klaasikese võtta? Teeb põsed kenasti punaseks ja pidi üldse tervisele hästi mõjuma….
On veebruar……Pokaale tuleks kokku lüüa ka 24. veebruaril, et õnne soovida Eesti Vabariigile. Tegelikult piisab ka sünnipäevatordist, kuhu võiks pisipere rõõmuks mõned küünlad süüdata. Ehkki viimasel ajal ei ole me eriti uhked olnud oma elu-olu üle, sest poliitilised tuuled kipuvad kohati lausa tormiks paisuma. Nii väga sooviks, et tuleksid ajad, mil inimesi hinnatakse nende teadmiste ja oskuste põhjal, mitte selle tõttu, millisesse erakonda nad kuuluvad. Küllap siis ei antaks enne valimisi katteta lubadusi ja nii mõnigi, kes praegu on kõrvale tõrjutud, saaks kaasa aidata elamisväärsemate elamistingimuste loomiseks meie kõigi jaoks väikesel Eestimaal.
Jõudu, jaksu, vastupidavust ja palju õnne!
ANNE JUNDAS