Vaivara Huvikeskuse Olgina Rahvamajaga on Ivan Burov seotud juba rohkem kui kümmekond aastat. Esimesed koolipoistena Olgina Rahvamajas treener Burovi käe all alustanud õpilased on tänaseks  juba täismehed ning mõnedki neist löövad edukalt kaasa vallaelu juhtimises ja korraldamises.

    Hea treeneri töö viljaks ei ole mitte ainult võidetud medalid. Pigem suuremakski väärtuseks on õpilased, kes on õppinud elus läbi lööma ausa mängu reegleid rikkumata.

    Küllap on tänase juubilari teeneid meie valla noorte kujundamisel raske üle hinnata.  Õiglane ja väärikas, üheaegselt jõuline eestvedaja, kuid tagasihoidlik inimene – sellisena on Ivan Burov tõeline vana kooli härrasmees. Loodame, et tal jätkub veel kaua jõudu ja tervist Vaivara valla noormehi oma isalike nõuannetega kujundada!

Vaivara Huvikeskus

„Nii, vajutan aga rohelist nuppu …“ ütles Orava talu peremees Priit Orav, mille järel täitus talu tagahoov elektrimootori müraga.

     „Ma soetasin nüüd omale ka isikliku laastumasina,“ muheles Priit rahulolevalt, paitades silmadega kõnealust aparaati. „Tegemist on põhimõtteliselt juba ammust aega tuntud masinaga, kuid antud juhul suhteliselt uue väljalaskega,“ selgitas vastne masinaomanik, lisades, et saab nüüdsest teha laastukatuseid nii enda, kui ka teiste tarbeks.

    Kuna sõjas tugevalt kannatada saanud kodutalu kattis omal ajal laastukatus, siis oli Priidu sõnul laastutegemise masina soetamise mõte peas keerelnud juba pikemat aega.

„Vanale talumajale ju plekkkatust või eterniiti peale ei pane – ei sobi lihtsalt! Kui ma aga hakkasin kalkuleerima, et mis läheb maksma sellele suurele katusele laastude peale löömine, siis tuli välja, et katuse tegemine koos materjaliga maksab sama palju kui laastumasin,“ rääkis Priit, kelle sõnul sündiski seepeale otsus soetada omale vajalik tehnika.

    Orava talu peremehe sõnul on tema puhul taolise masina omamise esmaseks eeliseks isikliku metsa olemasolu, sest laastude valmistamiseks sobiv puit on priilt käes. Laastukatuse headest omadustest võib ta aga rääkima jäädagi, tuues muuhulgas esile materjali loodussõbralikkuse – „keskkonda ei reosta ja kui ring saab täis – ehk siis katus läheb väljavahetamisele, siis sobib vana katus suurepäraselt ahju panemiseks.“

    „Laastukatus võib vastu pidada koguni sada aastat,“ rääkis Priit, rõhutades seejuures, et katuse pikaealisuse tagab kindlasti vaid kõigi vajalike reeglite järgimine –õiges kuufaasis puu langetamisest väga hoolika katuse hooldamiseni välja. Kaasaegset tehnikat kasutades ei võtvat laastukatuse paigaldamine aga kaasaegsete katusematerjalide paigaldamisest rohkem aega.

    Orava talu peremehe sõnul on tema juurde oodatud kõik laastukatuse huvilised, nii oma materjaliga, kui ilma. Kontaktid leiab aadressilt www.oravatalu.ee.

 ALAR TASA

Tänukirja maakonna sõjaajaloo väärtustamise ja talletamise eest andis Ida-Viru maavanem Riho Breivel Vaivara Sinimägede muuseumi projektijuhile Ivika Maidrele üle 22. veebruaril Kiviõli Rahvamajas toimunud maavanema pidulikul vastuvõtul.

     Vaivara vallas alustas Ivika tööd 1998. aasta detsembris – toona turismispetsialistina – ning jagab oma lõputuna tunduvat energiat meie vallale tänaseni.

„Julgen väita, et kui poleks Ivikat, siis poleks meil praegu ka Vaivara Sinimägede Muuseumi,“ kinnitab Vaivara vallavanem Veikko Luhalaid. Vallavanema sõnul on raske hinnata seda panust, mille on Ivika Maidre oma tegevusega andnud Vaivara valla ajaloo uurimisse ja tutvustamisesse nii vabariigi sees, kui ka kaugel väljaspool riigipiire. (VK)

Galina Mogelainen

ettepanekul pikaajalise töö eest Vaivara vallas.

Siseminister Marko Pomerants külastas reedel, 30. aprillil Ida-Virumaa visiidi käigus Vaivara valda. Ministri võtsid vastu vallavolikogu esimees Heiki Luts, vallavanem Veikko Luhalaid ja abivallavanem Mati Männisalu, kes tegid ülevaate valla elus toimuvast.

     Vaivara Kaja uuris külaliselt, kuivõrd langes see pilt, mille sai minister vestlusest Vaivara valla esindajatega kokku sellega, mis oli tal enne käesolevat visiiti.

  „Kui ma olen hästi aus, siis Vaivara, kui selline märksõnana on minu jaoks olemas olnud, aga ta on siiamaani olnud mulle lihtsalt üks maaala Sillamäe ja Narva vahel. Elu ei ole mind viinud kokku nende probleemidega, mis siin on – selles suhtes oli see selline esimene teemade sisse minek ja ma hindan küll väga seda vallavalitsuses oldud poolteist tundi. Käisime ju üle erinevad tulevikuteemad, mis on kindlasti seotud  Kohtla-Järve vanade kaevanduslinnaosadega – Viivikonna ja Sirgalaga. Kindlasti enne kui rääkida mingist haldusreformist Ida-Virumaal, tuleks siin mõistusepärane tulevik kujundada. Loogiline on see, et Vaivara valla kontekstis ei ole põhjust neid kahte asumit enda kätte võtta, sest tegelikult ei ole olemas sisulisi lahendusi, mis saab nendest inimestest ja infrastruktuurist. Ida-Viru tegevusprogrammi arutelude käigus on tuldud sellisele mõttele, et kui nüüd Eesti riik hakkab oma struktuurivahendeid planeerima aastast 2014 edasi, siis on kindlasti üks eripära Ida-Viru näol ja need ongi need Kohtla-Järve vanad lahus olevad linnaosad – Oru kaasa arvatud. Need probleemid tuleks välisvahendite abiga likvideerida. Teema tuleks hoolikalt ette valmistada ja siis võiks saada mingisuguse mõistliku halduskorralduse, kus Viivikonna ja Sirgala kuuluvadki – kui me tänases kontekstis räägime – Vaivara valla alla.

 See on üks selline teemade ring ja teine kindlasti on seotud siis Narva linna ja Vaivara valla omavahelise koostööga. Minu arust on hästi loogiline, et näiteks veevarustuse probleemid on ikkagi koos reguleeritud ja majandatud. Ka surnuid on  mõistlik koos matta ja naabrite vahel peakski ju tegelikult koostöö olema.“

  Lõpetuseks avaldas minister lootust, et käesoleva aasta jooksul õnnestub tal väiksemate kantide kontekstis Ida-Virumaale ring peale saada ja selle tulemusena  üldistatud tasemest endale konkreetsema pildi ette saada.

  Vaivarast sõitis siseminister Marko Pomerants Narva, kus tal oli plaanis kohtuda nii linnapea, kui ka volikogu esimehe ja linnasekretäriga, et sealgi eelpoolmainitud teemasid lahata. Päevaplaanis oli ministril ka Narva-Jõesuud külastamine.

 ALAR TASA

Tallinnas Sisekaitse Akadeemias käesoleva aasta 28. veebruaril toimunud Eesti Noorte Meistrivõistlustel poksis 2010 saavutas Sergei Eistre kehakaalukategoorias kuni 54 kg esimese koha.

    Võistlustel osales 42 poksijat 15-st poksiklubist.

 Varem treener Polad Zeinalovi käe all treeninud Eistre kuulub nüüd Sillamäe ”Evail Athletics” ridadesse ja tema treeneriks on Nikolai Bobkov.

 ”Treenerit tuli vahetada seetõttu, et eelmine klubi suleti, isiklikult olen mõlema treeneri tööga rahul,” rääkis Eistre.

 Sergei suurim tänu saavutatu eest kuulub siiski tema vanematele, kes talle alati tugevaks toeks on olnud. Kogemusi saab eelkõige võisteldes. ”Olen saanud osaleda võistlustel ka väljaspool Eestit ja seda just tänu vanemate toele, sest kõik need sõidud ei maksa mitte vähe,” selgitas Eesti noorte meister, kelle sõnul tihe treening- ja võistluskava koolitööd ei häiri.

 Pärast põhikooli lõpetamist on tal plaanis minna edasi õppima Narva kutseõppekeskusesse.

 Loe ka 2007. aastal tehtud intervjuud Sergei Eistrega internetis:

www.vaivara.ee > Valla ajaleht > Detsember 2007

ALAR TASA

Keio Soomelt / ERAKOGU

Tol ajal õppis ta Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis.
 „Koor on koorijuhile instrument, nagu pianistile on klaver, mida ta haldab, valdab ja mängib“, on Keio ise öelnud. Sellel instrumendil (loe: kooril) saab dirigent realiseerida oma muusikalise taotluse. Samas on koor instrument, mis muutub iga päevaga. Keio Soomelt on veendunud, et koorijuhi ülesanne on mitte ainult nootide selgeks õpetamine, vaid lauljad koos hingama panna. „Ühes hingamine“ ongi koorimuusika jaoks hea moto. (VK)

„Püssi ostis isa mulle, kui olin 12 aastane.“ / Erakogu

Milliseks see aga kujuneb. Oleneb paljudest asjaoludest: elukeskkonnast, perekonnast, sõpradest, võimalustest, omaenese soovidest ja tuhandest pisiasjast, millega igapäevaselt kokku puutume.

    „Püssi ostis isa mulle, kui olin 12 aastane. Jahipileti saamiseks pidi sel ajal 16 täis olema – siis pääses eksameid tegema,“ räägib minu vastas istuv Vaivara vallavalitsuse metsandusspetsialist, viimastel kohalike omavalitsuste valimistel vallas enimhääli saanud Jüri Kiik.

 Jüri sõnul jagati siis eksami sooritanud jahimehehakatised kogemustega jahimeeste hoole ja valve alla laiali. „Siiani on hea meenutada, et oli inimesi, kes noortega jamada viitsisid ja oma kogemusi jagada raatsisid,“ räägib Jüri.

 Nooruses jahipidamise „viirusest nakatunud“ meest võib nüüdseks juba julgelt elupõliseks kala- ja jahimeheks nimetada.

 „Põdrajaht algas 15. septembril ja siis oli lubatud peibutus-, varitsus- , või hiilimisjaht.

 „1. oktoobrist võib põtra jahtida, lisaks eelpooltoodud jahipidamisviisidel, veel ka koertega ja ajujahi taktikat kasutades,“ räägib mulle Jüri, lisaks mitmete aastate jahialast statistikat ette vuristades.

 Tema sõnul kasutatakse siinkandis põtrade tabamiseks rohkem ajujahti, kuna see on kollektiivne jahipidamisviis ja kui jahiseltskond koosneb 20-30 inimesest, siis on see ka kõige efektiivsem moodus põdra „maha võtmiseks“.

 Kuigi viimast jahti kroonis edu – tabati suur põdrapull, ei ole saaklooma tabamine jahi juures Jüri sõnul kõige tähtsam. „Jahipidamine on eelkõige ajaveetmine. Kui istud suurema osa oma päevast kabinetis, siis pole tähtis, kas jaht on edukas või mitte. Värskes õhus, looduse vaikuses liikumine on juba omaette midagi väärt,“ selgitab ise metsandusspetsialistina suurema osa oma tööajast värskes õhus viibiv mees.

 Jüri sõnul kütitakse põtrade, metskitsede ja metssigade kõrvalt ka hunte, kuigi võsavillemite tabamine võtab rohkem aega ja kannatust, ning seetõttu pole see eriti populaarne.

 Möödunud talvel ka Vaivara vallas palju kurja teinud kiskjate jahi esmaseks tingimuseks on lume olemasolu – siis on loomade jäljed näha ja tabamine sellevõrra reaalsem.

 Jüri sõnul pole hetkel veel teada, kas sel talvel hallivatimehi kimbutama minnakse, kuid kui tõeline talv käes ja vajadus püssihaaramise järele olemas, siis seda ka tehakse.  

 Jahipidamine on üks, kuid tähtis osa Jüri elamise viisist.

ALAR TASA

Heini Reiman. ALAR TASA

Vestlesin möödunud nädalal meeldiva vanaprouaga Vaivaras, Sirgala mnt eramu ees. Proua toetus rehale ja kurtis oma piinlikult puhtaks riisutud kodumurul, et: “Näe minul on küll kõik puhtaks kraabitud, aga  naabril mitte, nii et tuulega toob kogu leheprahi minule tagasi. Ole hea mees ja kutsu mu naaber korrale!”

Korrale kutsuda ju võiks, ei see tükki küljest võta! Aga ma tahaks kutsuda üles külaelanikke tegema oma kodud korda seda meelde tuletamata. Ja kui juhtubki naaber aeglase tegutsemisega või muidu laisk olema, tuleks talle oma  omandi korrashoiu kohustust meelde tuletada. Ma ei usu, et on vaja rakendada erilisi meetmeid. Kui su oma küla naabrid sulle juba märkuse teevad, peaks nagu natuke piinlik olema.

Tublidele kodukorrastajatele ütleks, et innustav eeskuju on nakkav. Küll näete, aasta või paari pärast on teie naaber ka oma koduümbrust koristama hakanud.

Suurem mure kui kevadine suurkoristus, on talude, elamute ümbrusesse siginenud kõikvõimaliku kraami ladustuspaigad. Leida võib kõike: kasutatud ehitusmaterjali, vanarauda jne. Kohati tundub, et maakodu võetakse kui alternatiivset laopinda linnaelamisele. Mis sinna ei mahu, ei sobi, paigutame aga maakodusse .

Saan aru, et majanduslik olukord ei luba teha oma elukeskkonna parandamiseks just rahalisi panuseid, kuid heakorra loomiseks piisab lihtsalt heast tahtest kodu korda teha.

Mulle küll meeldiks elada külas, kus elamute ümbrused on heakorrastatud: hein  ja muru niidetud; puud ja põõsad pügatud; õued puhtad; majad nummerdatud; mittesobiv kola oma õige koha leidnud;

külateed hooldatud jne jne.

Eelkõige on selleks vaja tahtmist. Soovi elada ilusas keskkonnas.

Ma saan aru, et oleme pärit erinevatest kultuuritraditsioonidest, kuid elukeskkond on meil üks.

Igal aastal on meie vallas selgitatud külade lõikes ilusamad kodud-elamud. Sügisel on need tublid kodukorrastajad ka tänukirju saanud. Ma arvan, et äramärkimist (tänukirjaga) vääriks ka need, kes on teinud tubli edasimineku korrashoiu poole. Poleks sugugi paha, kui äramärkimisega käiks kaasas ka stimuleerimisauhind ( näiteks muruniiduk, hekikäärid või majavärv).

Paras koht aruteluks. Kas ja kuidas?

Kutsungi üles aktiivseid kaasamõtlejaid osalema mõttetalgutel 1. mail Vaivara seltsimajas. Ma usun, et meil on, mida arutada, kuidas elu Vaivaras parem oleks! Üheks mõttetalgute teemaks Vaivara mõttekojas ongi kohalik teema, lisaks koostöö, kultuuri ja loodusvarade teemadele. Arutame näiteks sedagi, kuidas rakendada kogukonna teenistusse paremini seltsimaja hoone.

 ILUSAT  KEVADET!

 HEINI REIMAN

külavanem

Laual oli palju kaarte, kaardid olid avatud ka arvutis. ALAR TASA

 Kaarel Tamm, Sina oled vist meie omade jaoks päris hea leid, sest oled omal käel juba pikemat aega sama asjaga tegelenud?

   Jah, olen ajaloo ja geograafia vastu huvi tundnud juba viimased kümme aastat ja erilist huvi just oma kodukandi, Vaivara valla vastu.

 Oled need metsad ja põllud ning kõik selle, mis sinna vahele jääb risti-põiki läbi käinud?

   Jah, kuigi tihtipeale tuleb siiski välja, et kusagil on mõni huvitav kivi, või sõjaaegne punker vahele ka jäänud. Sellepärast on mõnikord hea kokku saada teiste huvilistega.

 Mis oli Sinu sellise huvi eesmärgiks? 

   Huvi eesmärgiks on eelkõige iseenda lõbustamine. Asi pakub huvi ja päris põnev on vanade kaartide ja legendide järgi mõnda kohta otsida. Muidugi ka see, et ma saan selle info kuhugi talletada tulevatele põlvedele säilitamiseks.

 Ütlesin juba, et sina oled Vaivara kandi huvilistele hea leid selle projekti raames, aga kujutan ette, et see projekt on ka sinu jaoks väga kasulik ja läheb sinu hobiga kohe hästi kokku?

   No kindlasti, sest see projekt on nüüd reaalseks väljundiks nendele teadmistele, mida ma olen vahepeal kogunud, et saab nad nüüd süstematiseeritult salvestada.

 Kolmapäeval, 8. aprillil panite pead kokku Vaivara Sinimägede muuseumi infopunktis. Laual oli palju kaarte, kaardid olid avatud ka arvutis – mida arutati?    

   Arutasimegi läbi pärimuskultuuri objektide nimekirja ja proovisime ka kaardile saada huvitavamaid kohti, just selliseid, mille asukoha üle vaidlus võib tekkida. Paljud kohad on juba ammu teada, et kus ja mis on, aga osade kohta teame vaid, et oli olemas selline mõis või talu, aga Rootsi ajast on ta juba kadunud, vundamente säilinud ei ole – vot siin tekkivadki vaidlused.

 Kannate need kaardi peale – mis saab edasi?

   Kanname kaardile ja edastame selle nimekirja siis juba vabariiklikule komisjonile, kes siis valib sealt välja need objektid, mis lähevad maaameti kaardirakendusse, juba konkreetselt pärimuskultuuri kaardile.

 Ja sealt edasi?

   Sealt edasi saavad kõik huvilised juba vaadata, mida põnevat Vaivara vallas vanasti on olnud.

 Oskad Sa paari sõnaga öelda, mis on selle projekti eesmärgiks, kas ainult see kaardistamine?

   Eesmärgiks on selle informatsiooni säilitamine ja kindlasti ka kohalike inimeste enda harimine või selle huvi üles kutsumine ajaloo vastu. Minu arvates on kõige tänuväärsem see, et kohalikud inimesed ei lammutaks, ei hävitaks ise kogemata teadmatusest neid mineviku märke.

 Vaata kui huvitavalt on elu kokku viinud inimese ja tema sünnikoha. Ma ei taha midagi halba öelda teiste omavalitsuste kohta, kuid vaieldamatult on Vaivara ja Sinimäed siin üks huvitavaimaid ja leiduderohkemaid paiku?

   Ajalugu on olnud siin väga kirju, väga vägivaldne ja on maha jätnud palju huvitavaid märke. Samas on iga uus lugu seda eelmist hävitanud. Üks sõda hävitas selle, mis oli enne seda sõda, eelmine sõda hävitas selle, mis oli enne seda sõda. Tihtipeale tuleb päris mitme kihi alt otsida seda märki looduses.

 Ma tean, et paljud kollektsionäärid just vastupidi, ei taha oma kollektsioone näidata. Sinu puhul võib öelda, et sinu kollektsiooniks on need huviväärtused, need põnevad kohad. Kas ei ole tekkinud sellist mõtet, et varjaks mõne koha ära, et võõrad ei tuleks sinna trampima?

   Ei ole tekkinud. Teinekord on hea salajas hoida sellist informatsiooni, mis ei ole veel valmis, kui ma midagi alles otsin veel, või on ainult mingid hägused tundemärgid, et seal võis midagi olla. Seda hoian esialgu enda teada. Aga ma olen ka materjale kogunud. Kogusin Teise Maailmasõja aegset rauakraami, selle andsin nüüd kõik ära Sinimägede muuseumisse ja praegu kasutan ka looduses käies detektorit, et neid metallist mineviku märke leida. Kogun ise münte, ülejäänud mida leian – ajaloolised esemed – need viin ka muuseumisse.

 Sinimägede muuseumi tõstetakse sinu nime taevastesse kõrgustesse. Kas kahju ei ole olnud kogu seda kraami ära anda?

   Absoluutselt ei olnud kahju, sest oli jalus majapidamises igal pool juba. Ja kuna muuseumit teha oli vaja, kuskilt pidi alustama, siis andsin hea meelega ära kogu selle kraamihunniku. Kuna raud metsast välja tuues vajab ka restaureerimist, konserveerimist, säilitamist, siis enda jõud ei käi kõigist üle. Muuseumis on jõud ühendatud ja saab asjad hästi säilitatud.

Projekti juurde tagasi tulles – selle raames jätkub tööd vist veel päris kauaks?

   Jah, me oleme meelde tuletanud palju huvitavaid objekte, mille asukohta me päris   kindlasti ei tea. Me hakkame neid kohti üles otsima ja kindlasti on väga palju vanemaid inimesi, kellega me pole veel rääkinud – on mingeid legende, mida me ei tea. Nii, et mõneks ajaks jätkub tegevust. See projekt on sellise suurema projekti käima lükkamiseks – olen nii aru saanud.

 Pärandkultuuriks nimetatakse eelmiste põlvkondade tegutsemise jälgi maastikul. Levinumad pärandkultuuri objektid on taluhoonete asukohad, kiviaiad, vanad metsateed, veskikohad, pärimustega seotud kivid, puud ja allikad, lubja- ja tõrvapõletusahjud ning kohanimed; kuid pärandkultuuri tüübistik on võrreldamatult mitmekesisem. Neid märke tuleb ainult osata tähele panna.
Kuna metsamaastikus ei ole toimunud nii suuri muutusi kui põllumajandusmaastikul, siis võib pärandkultuuri objekte kohata just metsas. Samas võivad metsas asuvaid pärandkultuuri objekte kahjustada raietööd. Seepärast on pärandkultuuri säilimise võtmeküsimus maaomanike ja maastikul tegutsejate teadlikkus, mis loob eelduse omanikuhoiu tekkeks.
Pärandkultuuri objektid ei ole kaitse all, ka ei ole neid plaanis tulevikus kaitse alla võtta – nende kultuurimärkide hoidmine on meie endi kätes.

ALAR TASA