On nagu kevad ja ei ole ka. Hing ihkab midagi ilusat ja ihugi vajab rohkem soojust. Kevad teeb alati ärevaks, ärkaks nagu isegi pikast talveunest. Vaatan heldinult aknaklaasil sebivat kärbest ja loodan, et juba homme on meie ümber kõik kenam ja kaunim – ühesõnaga kevadisem.

     On aprill…..Õnneks lõppes kuu algul sebimine vallavolikogus. Teisiti ei oska mina küll seda olukorda seal iseloomustada. Aga kui putuka koperdamine aknaklaasil meele härdaks teeb – ikkagi esimesed sammukesed sellel kevadel, siis Arne Pilvari üksteisele vastukäivad selgitused maaakonna ajalehe veergudel, jätsid küll igati masendava mulje.. …

     On aprill……ja uus volikogu koosseis teeb oma esimesi astumisi. Virumaa poetess Virve Osila on kirjutanud: „Igal on oma rada, mida mööda ta käib. Igale oma rada teistest keerukam näib.“ Kena oleks, kui me oma rada kaaslase omast liiga kaugele ei tallaks, sest ühise eesmärgi nimel on ennegi ühte teed käidud. Saab see ju laiem ja püsib ka kauem – jääb ehk kasutamiseks ka järgmistele põlvkondadele.

     On aprill….Eelmiste põlvkondade poolt säilitatu annab teada, et Jüripäeval sõlmiti taludes tüdrukute ja sulastega uued töölepingud ja toimus üks üleüldine kolimine. Suve tulekuks pidid kõik plaanid paigas ja tegijad kohal olema. Tundub, et jõudsime meiegi….

     On aprill….Tulles tagasi Virve luuletuse juurde, siis viimane salm sellest kõlab nii: „Igal on oma rada, keegi ei tea kui pikk. Minnes võib komistada, aga olla ikkagi õnnelik.“

    Ärgem siis laskem väikestest tagasilöökidest end heidutada ning säilitagem rõõmsa meele ja helge töötuju!

 Kena kevade jätku meile kõigile!

ANNE JUNDAS

1. aprillil lõppesid Vaivara Vallavolikogu liikmete volitused lähtuvalt kohaliku omavalitsuse korralduse

seaduse § 52 lõike 1 punktist 1 seoses tegutsemisvõimetuks osutumisega, kuna volikogu ei olnud vastu võtnud valla eelarvet kolme kuu jooksul alates eelarve aasta algusest.

Ülaltoodust tulenevalt lõppesid ennetähtaegselt Vallavolikogu 22. oktoobril 2009. aastal registreeritud 7. koosseisu  seniste liikmete volitused:

Artur Eistre    Eesti Keskerakond
Jevgeni Hohlov   Eesti Keskerakond   
Jüri Kiik    Eesti Keskerakond
Heiki Luts    Eesti Keskerakond
Aare Objartel    KODUVALD VAIVARA
Astrid Orgulas   Eesti Keskerakond
Jelena Ozornova   Eesti Keskerakond
Arne Pilvar    Eesti Keskerakond
Natalia Rodionova   Eesti Keskerakond
Irina Talalajeva   KODUVALD VAIVARA
Evald Teetlok    Eesti Keskerakond

Vaivara Vallavolikogu 7. koosseisu uuteks liikmeteks määrati:

Jüri Juur    Eesti Keskerakond
Meelis Kaljurand   Eesti Keskerakond
Irina Klishina    Eesti Keskerakond
Nikolai Krinitski   KODUVALD VAIVARA
Veikko Luhalaid   Eesti Keskerakond
Kersti Objartel   KODUVALD VAIVARA
Aleksandr Pahhomov   Eesti Keskerakond
Ilme Pilden    Eesti Keskerakond
Angelina Pällo   Eesti Keskerakond
Heiki Roots    Eesti Keskerakond
Kaido Seppar    Eesti Keskerakond

(Vaivara valla valimiskomisjoni 1.04.2012 otsus nr 10 „Volikogu uute liikmete määramine“, avalikustatud valla veebilehel: www.vaivara.ee > Valimised > kohaliku omavalitsuse volikogu valimised 18.10.2009 > Vaivara valla valimiskomisjoni otsused).

    Nimelt õnnestus pärast pikki otsinguid ja läbirääkimisi avada uuesti tantsuringid nii Olginas kui Sinimäel. Olgina Rahvamaja idamaa tantsuga tegeleva rühma võttis üle Natalia Fišer ning Marianne Laineste avas eesti rahvatantsuga tegeleva naisrühma Olginas ning neiduderühma Sinimäel. Ühiseks unistuseks on siiski kord ka segarühma jagu tantsijaid kokku saada.

    Märtsi lõpul osalesime ka koos muuseumitöö peaspetsialisti Ivika Maidrega Ida- Viru muuseumiarendajate tööreisil St Peterburgi. Kuna tegu ei olnud mitte turismi-, vaid ametireisiga, ootasin sellelt sõidult palju. Ja pean tunnistama, et sain isegi rohkem, kui oodata taipasin.  Reisikava oli kokku pandud Peterburi koostööpartnerite abiga ning viis meid paikadesse, mis paari-päeva-turisti programmi tavaliselt ei kuulu: esimesel sõidupäeval Roerichi muuseum, optikamuuseum ning Jussupovi palee, teisel päeval aga Anna Ahmatova kortermuuseum, vee- (sisu poolest õigem oleks öelda „veetorustiku-“ – et mitte öelda „kanalisatsiooni“-) muuseum, ning tagasiteel Gatšina loss.

    Muuseumitöötajatena uurisime naabrite kogemusi, töömeetodeid ja tagatubasidki, saime kuhjaga uusi ideid ja teadmisi. Programmi kokkupanekut võib tõepoolest imetleda: kui esimene tööpäev lõppes Jussupovi palees, imetledes ühe perekonna valdusesse kuuluvaid teatri- ja kontserdisaale, kunstikogusid ja marmortreppe, siis järgmine hommik algas küsimusega Anna Ahmatova kipaka korteriukse ees: „Kas te arvate ära, milleks ehitati vannitubadele aknad? Aknad, mis avanesid… trepikotta?“ 

    Ega vist kohe esimese hooga õige vastuse peale ei tulnudki. Anna Ahmatova traagilisest biograafiast ja loomingust teadsime ju üht- teist varemgi. Aga niivõrd mõjusalt läbitöötatud programm, mis viis osavõtjad otseteed stalinismiaja õuduste keskele, paneb vähemalt mind küll veel nädalaid hiljemgi teema üle aina uuesti ja uuesti järele mõtlema.

  „Kes ei ole elanud vana korra ajal, ei tea, kui magus on elu,“ on öelnud Prantsuse revolutsiooni aegne poliitik Talleyrand. Vaevalt ta ette aimas, kui täpselt tema sõnad ka sada aastat hilisemat Venemaad iseloomustavad. Kui magus on ikkagi elu öise „troika“ ootuses pakitud kohvritega, upitades iga uksekella helina järel lapsi vargsi vanniäärele külalisi piiluma?

    On tervitatav, et tänapäeva Venemaal jätkub tahtmist ja julgust uurida ja ausalt arutleda ka oma ajaloo koledaimate etappide üle. Arvan, et selleks on ka viimane aeg, enne kui stalinismi mäletavad inimesed ajaloo hämarusse kaovad.

    Igal juhul soovin jõudu kõigile Peterburi- poolsetele vastuvõtjatele ning Urve Eriksonile, Tarmo Pajole ja Aleksander Dusmanile, kes programmi kokkupanekuga Ida- Virumaal vaeva nägid.

KAI KIIVER

Vaivara Huvikeskuse juhataja

     Tehnikagümnaasiumis ootasid meid meie sõbrad. Esiteks tutvustati kooli ajalugu ja selle kooli eripära. Järgnevalt pakuti noortele arendavat loovtegevust, mis on inimese sügavamate väärtuste ja tõekspidamiste väljendamise vahend.

    Peale lõunasööki järgnes Ahhaa  keskuse külastus. Õpilastel oli võimalus tutvuda keskuse uute ekspositsioonidega ja valmistada martsipani.

   Projekt on andnud noortele võimaluse saada teadmisi kultuurilisest mitmekesisusest, hinnata enda eripära ning väärtustada ja austada erinevust. Sellel etapil pakkusime noortele võimalusi omandatud väärtusteadmisi praktiliselt  rakendada.

 JEKATERINA  MOISEJEVA

    Suur enamus olid Estonia teatris esimest korda ja kaunis ning suursugune teatrimaja jättis sügava mulje. Eesriide avanedes lummasid vaatajaid  imelised dekoratsioonid ja kostüümid, T. Kocsaki muusika ja tantsud. Tuttava muinasjutu sisu oli kõigile teada-tuntud ja seega oli kõik ka arusaadav.  Põnevate dekoratsioonide vaheldumine ja erilised valgusefektid panid ahhetama. Saalitäis väikeseid teatrisõpru jälgis kaks ja pool tundi kestvat etendust suure kaasaelamisega ja etenduse lõppedes aplodeeriti pihud tuliseks.

    Kuna osa lapsi oli esimest korda Tallinnas, siis tegime ka bussiekskursiooni kesklinnas, käisime Solarise keskuses söömas ja koduteel Jägala joal. Kevadel veerohke juga võttis meid vastu võimsa kohinaga ja laste silmad olid üllatusest suured, et midagi nii põnevat võib olla Eestimaa looduses. 

    Oleme tänulikud selle imeilusa päeva eest!

KRISTI TAMM

Kahjuks oli 1. aprill, naljapäev pühapäeval ja seega ei saanud me seda koolis tähistada. Aga miski ei seganud meil koolis tähistada naljapäeva 2. aprillil. 

    Palusime õpilastel tulla kooli laste riietes ning mänguasjadega. Seekord võtsid osa vähesed, ja naljakalt olid riides ainult viis õpilast.

    Tunnid toimusid nagu alati 45 minutit ja ka vahetunnid olid 10 minutid, aga seitsmenda tunni ajal korraldas õpilasomavalitsus saalis mänge. Tehti väike viktoriin multikate kohta. Eesti lapsed olid omaette võistkonnas ja vene lapsed olid omaette. Võistkonnad olid kaheliikmelised. Eesti osakonnast võitsid Tom Maksimov ja Raul Adamson, vene osakonnast võitsid Maksim Šaškov ja Anžei Karlovitš.

 LINDA EMILIE TEETLOK

     Kirderanniku koostöökogu (KIKO) on eelvoor, kui nende käest on saadud positiivne vastus, tuleb projekt esitada Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametisse (PRIA-sse). 

    Aprillikuu alguses saime me suurepärase uudise – Sinimägede aleviku mänguväljaku rajamise projekt sai rahastamise otsuse!!! See tähendab seda, et juunikuu alguses alustatakse Sinimäel Pargimäe nõlval mänguväljaku püstitamist. Aastaid oleme olnud ilma turvalise mänguväljakuta, see aeg saab nüüd läbi ja üsna pea saame taas ronida, kiikuda, möllata ja mängida uhkel mänguväljakul. Seda kõike tänu Mati Männisalule, kes oli suureks abiks projekti koostamisel ja MTÜ SK Sõnnile, kes oli nõus projekti esitama.

    Suur- suur aitäh kõikidele, kes jõu ja nõuga kaasa aitasid. Kellel asja vastu rohkem huvi, võib pöörduda minu poole telefonil: 5254590 (Margit). 

    Lõpetuseks kõigile suur- suur palve: Palun õpime hoidma asju enda ümber, sest nii kahju on, kui midagi teeme ja see peagi ära lõhutakse.

MARGIT MAKSIMOV

MTÜ Muuseumi Sõprade Klubi korraldas märtsi- ja aprillikuu vahetusel Kohaliku Omaalgatuse Programmi toetusel sõjaajaloo seminari. Seminar toimus Perjatsi Majutusettevõttes, ajaloolises Vaivara vallamajas.

     Esimese ettekande tegi Marek Nisuma teemal Eesti piirikaitserügemendid ja politsepataljonid Narva rindel 1944. aastal. Eelmise aasta teisel poolel ilmus Marek Nisuma sama pealkirjaline monograafia. Raamat osutus menukaks ja esimene tiraaž on juba läbimüüdud. Lektor töötab Rocca al Mare Gümnaasiumis geograafia-, ajaloo-  ja riigikaitse õpetajana. Pedagoogi ja sõjaajaloolase ettekanne oli hästi kuulatav- jälgitav ning andis hea ülevaate nimetatud väeosadega toimunust.

    Teises ettekandes rääkis staažikas muinsuskaitsja Arnold Unt sõjahaudade otsimisest konkreetse,  lahingus hävinud Võrumaa metsavendade punkri näite varal. Lisaks inimsäilmete viisipärasele matmisele annab selline arheoloogiline uurimine olulist teavet sündmustest, millest kirjalikud allikad puuduvad või on vastuolulised, võltsitud ning poliitiliselt kallutatud. Arnold Unt on loengutega esinenud ka atesteerimist soovivatele detektoristidele, k.a. Narvas.

    Seminaridele kohaselt said osalenud esitada küsimusi ja näidata oma teadmisi repliikidena.

Õhtu saabudes toimus mitteformaalne käesurumisvõistlus.

    1. aprillil jatkus üritus bussiekskursiooniga Narva. Mitmed osalejad rääkisid linna minevikust ja olevikust, esile peaks tõstma praegust narvakat Antti Keskküla. Loodusobjektidest vaatasime veehoidlat, Narva ja Tõrvajõe kanjoneid.

Üritus oli meeleolukas ja meeldejääv.

 SVEN UDAM

Piiri taga töötav noor inimene on Eestimaal õige pea kujunemas erandist reegliks. Kuna meie  pisikeses vallas aga see reegel veel ei tundu kehtivat, siis otsustasin rahuldada sellel teemal oma uudishimu. Sinimäelt pärit ja hetkel Norra kuningriigis elava Kerth Koppega sain vallamajas kokku ühel lumisel veebruarikuu hommikul.

Kerth, kui pikalt Sa juba Norras oled elanud?

Ümmarguselt kaks aastat.

Miks just Norra, miks mitte Rootsi või Soome?

Tegelikult tuli see valik üsna ootamatult. Üks päev tuli Norrast kõne, küsiti, kas tahan sinna tööle, ütlesin tahan, kõik – läksin. Arvan, et minu jaoks on see kõige parem valik, pealegi on Soomes juba eestlasi niigi palju.

Norra minek toimus suhteliselt kohe peale Sinu kaitseväest naasmist?

Just. Olin siin Eestis paar päeva tööl olnud, kui tuli see parem pakkumine ja läksin.

Mis tööd Norras teed?

Olen üldehituse peal – teen põhimõtteliselt kõiki ehitustöid. Kuna varem sai Rakvere kutsekeskkoolis üldehitust kolm aastat õpitud, siis võib öelda, et jätkan oma erialal.

Võrreldes eluga Vaivara vallas, kuidas Norras tundub?

Noh, eks see kõik on nii erinev. Palgad on head, kuid ka hinnad on kõrged. Üldiselt on elu seal väga hea – praegu veel ei plaani küll tagasi tulla.

Võõrsil olevat tööpäevad väga pikad. Mitu tundi Sina keskmiselt rabad?

Minu tööpäev on seitsmest poole neljani. Reedel poole kaheni. Laupäev-pühapäev on vabad, kuid kui saab ületunde teha, siis töötan ka puhkepäevadel – selle eest saab kohe topelttasu.

Tundub, et Sul on siiski ka piisavalt vaba aega – millega seda sisustad?

Vahepeal käisin jõusaalis. Praegu aga tegelen offroadiga (motospordialane võidusõit, kus spetsiaalsed maastikuautod võistlevad võimalikult keerulisel maastikul – AT.) ühes klubis, kus on kaks eesti kutti, ülejäänud kõik norrakad.

Selline hobi on kallis juba Eestiski, rääkimata Norrast, kust sellised rahad, kui saladus pole?

Tuleb ringi vaadata, otsida ja hindu alla kaubelda. Kolmest masinast panime ühe kokku ja saime ta ka arvele võetud. Muuseas, tundub, et Norras on taastatud või ümberehitatud masina arvele võtmine lihtsam kui Eestis.

No tundub, et oled seal juba päris korralikult aklimatiseerunud?

Jah, tunnen ennast seal põhimõtteliselt juba üsna hästi, kuigi ega välismaalasi seal naljalt omaks ei tunnistata. Kui kohalikku keelt juba oskad, siis võetakse nagu kiiremini omaks ja eks see keel ka tule!

Kus Sa seal elad?

Elan Oslo kesklinnas, kuningalossi ja Eesti saatkonna naabruses – naljatamisi võib öelda, et Norra kuninglik perekond on mul naabriteks. Üldiselt elavad noored Norras hulgakesi koos, üürides kambakesi kas korterit või maja, sest üürihinnad on seal väga-väga kõrged. Elamispinnaga mul väga vedas, või õigemini olen taas tänu võlgu õele, kelle kaudu selle sain. Vanem õde elab Norras juba pikemat aega ja eks tegelikult tänu temale siia ka sattusin.

Kui tihti koju – Eestisse käima saad?

Ega Eestisse tulek mingiks probleemiks pole, käin vahel ikka siin Sinimäel elavaid vanemaid ja nooremat õde vaatamas, kuid kuna tööd on palju ja aega vähe, siis ega siia tihti satu.

Oled pikemas perspektiivis mõelnud Eestisse tagasi elama tulla?

Olen selle üle mõtelnud küll, kuid lähema viie aasta jooksul seda kindlasti ei juhtu.

ALAR  TASA

 Üheksandal aprillil said kõik, kel vallamajja asja oli, magusa üllatuse osaliseks.

Uksest sisse astunuid võttis fuajees vastu suur tort, mille kõrvale sekretär Kädi Koppe pakkus ka kringlit ja mahla.

     „Praktiliselt kõik teadsid, mille puhul torti pakutakse,“ rääkis Kädi, kelle sõnul tõi valla aastapäeva tähistamine inimestes esile huvitavaid mälestusi. Näiteks tuletasid kaks memmekest maiustamise ajal meelde, kuidas nad tänaseks kahekümne aastaseks saanud koduvalda üles ehitada aitasid ja üks meesterahvas rääkis, et olevat osaline olnud praeguse vallamaja maamunale tekitamises.

    Mõnigi vallaelanik mäletas aga, et viis aastat tagasi – valla viieteistkümnendal aastapäeval – austas meid oma külaskäiguga Arnold Rüütel, kelle allkiri seisab ka Vaivara vallale 20 aastat tagasi 9. aprillil välja antud omavalitsuslikku staatust kinnitava tunnistuse all.

    Loodetavasti on järgmise kahekümne aasta pärast oma koduvallast hulgaliselt toredaid mälestusi ka neil jõnglastel, kes sel päeval silmade särades, ootamatult kätte langenud tordiviilul liigsete sõnadeta hea maitsta lasksid. 

 ALAR TASA