On august…..Taasiseseisvumispäeva puhul laulavad 19. augusti õhtul Eestimaa erinevatesse laulupaikadesse kogunenud inimesed teleri- või projektoriekraanilt juhtiva dirigendi taktikepi all isamaalisi laule. Esitusele tulevad «Laul Põhjamaast», «Kaunimad laulud», «Kungla rahvas», regilaul «Ühtelaulmine», «Ärkamise aeg», «Tuljak», «Ta lendab mesipuu poole» ning «Sind surmani». Laulud, mis armsad igaühele ja tuntud igale koorilauljale. Otsepilti kannab üle Kanal 2 ja interneti vahendusel saab üritust jälgida kogu maailmas. Kui palju oli meie valla kodudes kaasalauljaid, ei oska ma öelda, aga kindel on see, et suure elamuse osaliseks said nii need, kes ise kaasa laulsid, kui ka need, kes publiku hulka kuulusid.

On august….Taas ootab vana hea koolimaja oma kasvandikke, kes on suve jooksul hästi puhanud, pikemaks sirgunud ja jõudu kogunud. Üle hulga aja saavad sõbrad jälle kokku ja nii palju on uudiseid, mis vajavad kohe ja praegu kaaslastele edasirääkimist…. Usun, et ka pedagoogid on suve jooksul rahulikku meelt kogunud, et kogu sellest melust eluga välja tulla. Harjumine võtab tibake aega ja eks me kõik koos püüame teha kõik selleks, et koolitöö jälle oma õige hoo sisse saaks.

Ilusat uue algust ja ärgem unustagem, et suvi ju tegelikult pole veel lõppenud. Olgem mõnusad!

ANNE JUNDAS

Sinimäe täiemõõdulise, kuuest peremajast ja ühest tegevuskeskusest koosneva hoolekandeküla detailplaneeringu eskiis

on valmis ja juunikuu lõpus tutvustati seda Vaivara vallavalitsuses kõigile huvilistele.

Eesti hooldekodusid haldava ASi Hoolekandeteenused kinnisvarajuht, Sinimäe hoolekandeküla projektijuht Kert Kaljula rääkis, et peremaju hakatakse ehitama 11 erinevas asukohas ning töösse on kaasatud kaks projekteerimisfirmat.

Ehitamine toimub kolmes etapis ja Sinimäe hoolekandeküla on esimese etapi esimeses järjekorras. Küla on planeeritud kuuekümnele elanikule ja ühe koha rajamise maksumus jääb majanduslikust olukorrast tingituna Kaljula sõnul alla 700 000 krooni.

Ühes majas hakkab elama kümme inimest, kellest kolmandik kuni pool on töötajad – klienditöötajatest abipersonalini. Kõigil neil tuleb läbida vastav koolitus, mis kestab paar kuud ja mida pakub tervise arengu instituut.

Vallavanem Veikko Luhalaid arvas, et vallavalitsus võib koolitust ka omalt poolt toetada. Kaljula sõnul pole varem ükski omavalitsus neile seesugust pakkumist teinud. “Aga Vaivara vald on meile igas mõttes väga meeldiv koostööpartner olnud,” tunnustas ta.

Lisaks hoolekandekülas elamisele pakub sealne personal ka avahooldusteenust, nii et kohalikud erihooldust vajavad inimesed ei peagi oma korterist ära kolima.

Hoolekandeküla tekkimisest loodab vallavanem kasu ka selle poolest, et arstiabi vajajate hulga kasvades saab ehk Vaivara vald ka päris oma perearsti, nõnda et hädasolijad ei peaks Narva või Sillamäele arsti juurde minema. (VK)

KATARINA KIIVER – riiklik kiituskiri

MARK TARKANOVSKI – riiklik kiituskiri

ANDŽELIKA NESTEROVA

OLESJA POSREDNIKOVA

SERGEI UŠAKOV

AREVIK VARDANJAN lõpetas kuldmedaliga Sillamäel Kannuka Kooli

NADEŽDA TŠALÕHH lõpetas kuldmedaliga Narva Õigeusu Humanitaarkooli

Reedel, 13.augustil viibis Ida-Virumaal erinevate meediakanalite
ajakirjanikest koosnev delegatsioon, kes külastas ka Vaivara
Sinimägede muuseumi ja Sinimägede Lahinguvälja.

     Ida-Virumaa tööstus- ja sõjaajaloo pärandit otsides läbiti marsruut:
Kiviõli – Maidla – Aidu – Sillamäe – Vaivara – Narva – Narva-Jõesuu. Tiheda
päevakava pikima peatuse au sai endale Vaivara vald. Sinimägede Lahinguväljal oli ajakirjanike dessanti ees ootamas sõdurisupp, mis tuli enne laua taha istumist siiski erinevate
jõukatsumistega välja teenida. Külastati ka Sinimäe vaatetorni ja Vaivara
Sinimägede Muuseumi. Vaivara vallast suundus reisiseltskond edasi
Narva-Jõesuusse.     
 SA Ida-Viru Ettevõtluskeskuse poolt korraldataval ringsõidul oli teejuhiks
kultuuriministeeriumi asekantsler Anne-Ly Reimaa.
 
ALAR TASA

    Teemaplaneeringu koostamise eesmärk on leida sobivaim asukoht põhimaanteele, et parandada liiklusohutuse tingimusi maanteel ning tagada sujuv ja usaldusväärne ühendus erinevate sihtpunktide (rahvusvaheline ja riigisiseste linnade) vahel.  Asukohavalikul lähtutakse majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise keskkonna ning looduskeskkonna arengu pikaajalistest suundumustest ja vajadustest.

 Teemaplaneeringu eskiislahendust tutvustav avalik arutelu toimub Vaivara vallamaja volikogu istungite saalis (Pargi 2 Sinimäe alevik) 7. septembril 2010 algusega kell 14.00. Teemaplaneeringu eskiislahendusega saab tutvuda Vaivara vallavalitsuses, Vaivara valla veebilehel www.vaivaraval.ee/dp ja teemaplaneeringu veebilehel http://johvinarva.hendrikson.ee/

RAIM SARV

Vallavalitsuse planeeringuspetsialist

Presidendi auhinna sai Marika Haava-Illipe ja Kalmer Illipe Angerja talu Kudrukülas. Möödunud aastal tunnistati nende talu üheks kaunimaks koduvalla poolt korraldatud konkursil. 

    Kodukaunistamisliikumise patroon Vabariigi President tunnustas konkursi võitjaid 22. augustil Pärnu Kontserdimajas.

 Konkurssi „Kaunis Eesti kodu“ viiakse Eesti Kodukaunistamise Ühenduse poolt läbi alates 2005. aastast. Tänavuse kodukaunistamise võistluse motoks kuulutas Eesti Kodukaunistamise Ühendus sõnumi „Mänguväljak lapse terviseteadlikus kodus“.

 ALAR TASA

     Iga arendustegevus, iga teisenemine on seotud mõtlemise, hoiakute ja stereotüüpide muutmisega.  Tahame seda tunnistada või mitte, on Ida-Virumaa paraku kandnud pikka aega teenimatult negatiivset märki. Seda paljuski läbi ajakirjanduse, samuti ajaloost johtuvate arengute ja keelelise ning rahvastiku eripära tulemina – suhtumine sellesse piirkonda oli ja ka osalt siiani on umbusklik ja tõrjuv. Nendel, kes Ida-Virumaal ise on ringi liikunud, pilt nii negatiivne ei ole, kuid käibeloleva müüdi tõttu jätavad paljud siia tulemata. Kardetakse tööstussaastet, venekeelset keskkonda, kuritegevust, AIDS-I. Samuti tundub paljudele, et Ida-Virumaa asub väga kaugel. Julgen soovitada nii mõnelegi väljaandele viia läbi Eesti erinevates linnades küsitlus – kui kaugel asub Tallinnast või Tartust Narva, Jõhvi, Sillamäe ja teised siinsed linnad. Mu enda kogemus on näidanud, et vahemaid hinnatakse väga erinevalt, sest tegelikku olukorda lihtsalt ei teata ning selleks puudub ka huvi.

 Idee ajakirjanike reiside korraldamiseks Ida-Virumaale tõstatus ühel maikuisel seminaril Jõhvi Kontserdimajas, kus analüüsiti võimalusi  Ida-Virumaa brändi muutmiseks. Üheks võimaluseks, mis arutelul toona kõlama jäi, olid ajakirjanike väljasõidud piirkonda. Hea on tõdeda, et uudistevoog Ida-Virumaast on viimasel ajal oluliselt suurenenud. Aga kui küsida inimestelt, millised Eesti ajalugu ja arenguid mõjutanud ajaloo suursündmused on aset leidnud viimase 300 aasta jooksul Narvas ja Vaivara Sinimägedes, kui palju on Eestis põlevkivikaevandusi või soojuselektrijaamu selles piirkonnas, jäävad päris kindlasti paljud vastuse võlgu.

  Ida-Virumaa on omapärane ja imeline just selle poolest, et siinsed mastaabid on Eesti suhtes väga suured. Kus veel on võimalik näha tõelist suurtööstust kui mitte siin? Kus leidsid aset II Maailmasõja ühed kõige ohvriterikkamad lahingud? Milline Eesti maakond on kolmest küljest ümbritsetud veega? Kus asub kõrgeim tehismägi, juga, veerohkeim jõgi, Eesti kõige tugevam kindlustusehitis? Ikka siin, Ida-Virumaal!!

 Ida-Virumaa puhul ongi see eriline, et siin pea midagi välja mõtlema. Vaja on vaid esitada veelgi atraktiivsemalt seda, mille on ajalugu meile kätte mänginud. Kõik see, mis on Vaivaras seni tehtud, haakub ajaloo ja eriti just sõjaajaloo teemaga. Vaivara Sõjaajaloo teemapargil on suur missioon – tutvustada Sinimägedes ja Soome lahe rannikul rahvusvahelise kaaluga aset leidnud II Maailmasõja ajaloosündmusi, rajada kaasaegne ekspositsioon ja sellega kaasnev vajalik infrastruktuur. 

  Kaks sellesuvist Ajakirjanike Liidule suunatud reisi tutvustasid piirkonda Peipsist Soome laheni ja Kiviõlist Narva jõeni. Reisi jooksul tutvustasid Ida-Virumaa omavalitsusjuhid ja ettevõtjad oma projekte, juba töötavaid spordi-, turismi- ja kultuuriasutusi. Vaivaras külastati sõjaajaloo muuseumi ja peeti lahinguväljal maha lustakas teatevõistlus. 

Vaivara on paik, mida peaks tundma nii lähedal kui kaugel. Usun, et mida rohkem on võimalik panustada Ida-Virumaa tutvustamisesse, seda enam leiavad inimesed tee Ida-Virumaale ja avastavad siinse kandi endale positiives võtmes. Tänan siiralt kõiki, kes aitasid kaasa selle reisi õnnestumisele!

ANNE-LY REIMAA,

Jõhvi Muuseumi Seltsi esimees

     Ida prefektuuri pressiesindaja Jelena Filippova sõnas, et kuigi Öisel Vahtkonnal oli oma ürituseks luba kella 13ni, lõpetati oma kogunemine juba keskpäevaks. Seal üritusel osales hinnanguliselt 100-130 inimest.

 Kõrvalasuval Põrguaugu mäel pidasid samal ajal oma iga-aastast kokkutulekut 20. Eesti Relvagrenaderide Diviisi veteranid. Hinnanguliselt oli seal osalejaid 400 inimese ringis.

 20. Eesti relvagrenaderide diviisi veteranid mälestavad igal aastal juulikuu lõpus Sinimägedes 1944. aasta kaitselahingutes hukkunud kaaslasi.

 Relvagrenaderide diviisi kokkutuleku fotod on Vaivara valla kodulehel.

ALAR TASA

14.-18.juulil toimus Vaivara Sinimägede Sihtasutuse eestvedamisel õppereis marsruudil

Eesti-Läti-Leedu-Poola. Eesmärgiks oli militaarmuuseumide, nii riiklike kui erakollektsioonide külastamine ning Poolas 1410. aastal toimunud Grünwaldi lahingu taasesitamisele kaasa elamine.

    Huvi pakkus nii muuseumiesemete kui ka mälestusmärkide eksponeerimine, sensitiivse teema – sõja – käsitlemine, aktiivsed tegevused muuseumites ning pedagoogika, samuti see,  kui autentsed ollakse ja  kas makstakse lõivu põnevusele tõepärasuse arvelt.

  Meie esimene peatus oli Viimsis Eesti sõjamuuseumis. Muuseum asub ajaloolises Viimsi mõisas, mis aastatel 1923-1940 kuulus Eesti Sõjavägede Ülemjuhatajale kindral Johannes Laidonerile. Muuseum loeb end 1919 -1940 tegutsenud Eesti Sõjamuuseumi järeltulijaks ja traditsioonide jätkajaks ning taastati 1. märtsil 2001. Tänaseni tegeldi mõisa renoveerimisega ja kollektsiooni taasloomisega, esimene püsinäitus avati alles selle suve alul. Põhjaliku ülevaate muuseumist tegi teadur Leho Lõhmus. Kuna väljapanek asub mõisamajas, seab ruuminappus  esitatavale omad piirid. Nii olid II maailmasõja eelne periood ja tänapäev surutud ühte tuppa, nõukogude perioodi militaartemaatika aga illustreeritud vaid mõne detailiga. Alles avatud näitus põeb ruumipuuduse käes. Meelde jäi ka seik, et puudusid venekeelsed tekstid.

 Õhtuses Riias jätkasime Okupatsioonimuuseumis. Sellist nime kannab muuseum alles 1993. aastast, enne oli siin Läti Punaste Küttide muuseum. Kesklinnas asuv paik tahab anda informatsiooni Läti maa ja rahva saatusest kahe totalitaarrežiimi all aastatel 1940-1991. Väljapanekuga tutvumisel häiris asjaolu, et  selgitused oli läti keeles. Oli küll võimalus võtta tõlkega klade, kuid vaevalt lapsed klades näpuga järgi ajavad. Ka suurel ekraanil demonstreeritav  emotsionaalne film 1991. aasta sündmustest oli tõlketa. Samas oli muuseumisse üles ehitatud vangilaagri barakk, uuele põlvkonnale palju arusaadavam kui näiteks lehekülg kirjeldust. Meie pisimuuseumi mehed olid hämmelduses, et osa esemed olid vitriinis puhastamata-konserveerimata, seega autentsed, kuid kaua nad nii ei säili…

 Teist päeva alustasime Läti ühes vanemas, 1919. aastal  rajatud sõjamuuseumis. Suur osa kogudest säilus, kuna 1957. aastast kanti  ka revolutsioonimuuseumi nime ja  ümbernimetamine toimus jälle1990. aastal. Püssirohutornis paiknev Läti sõjamuuseum oli minu vaieldamatu lemmik. Põhjalikud olid nii I kui II maailmasõja käsitlused, kui  „pöörded” nii 1918. kui 1991.aastal. Paelus kunstnikutöö, mille juures kasutati erinevaid  stiile ja meeldejäävaid detaile. Nii olid varasema militaarajaloo taustajoonistused barokse lopsaka vormiga ja lapselikult põnevad, möödunud sajandi väljapanek aga hoopis konkreetsema ja lakoonilisema kujundusega. Sissepääs nõukogude aega oligi punaseks värvitud puituks, kus reas samast ajast uksekellad. Kihvtilt olid lahendatud ka ühest saalist teise pääsud: näiteks läbi punkri või raudteega, taamal paistmas vaguni taguots. Nalja sai ka. Eesti sõjandustegelane N. Reek oli muutunud „lätistatuna” Reksiks ja E. Põdder Peddersiks.

 Pisara kiskus silma näitus, mis algas 1930. aastate lõpu fotoga majast, mille ees õnnelik noorpaar. Lõpus oli sama maja, ainult uksed, aknad lahti ja tekstiga, et pärast sõda ei tulnud siia keegi tagasi. Vahepeale mahtusid stendid, kuhu olid kopeeritud inimeste sõjaaegsed kirjad, kus olulisi mõtteid, kahtlusi, lootusi sai suurendatult lugeda nii läti kui ka inglise keeles.

 Cinevillasse ehk filmi „Riia kaitsmine“ dekoratsiooni läksin vaatama eelarvamusega. Andsin grupile tund aega kohalolekuks, kuid… ei suutnud ise ajalimiidist kinni pidada. Film ise jutustab1919. aasta sündmustest ja seega on põllu peale üles ehitatud vanad Riia fassaadid ja isegi üks kirik. Üle tee on vanasse mõisasüdamesse rajatud veel ühe teise filmi „linn”, sekka mõni vana pärismaja ka. Meie teame selliseid asju Potjomkini küla nime all. Aga vaieldamatu tõmbenumber oli kostüümide laenutus, mis meie rahas maksis veidi üle 10 krooni. Muuseumi Tõnis patseeris uhkelt Läti ohvitseri mundris ringi ja ise ajasin endale keebi selga ja muhvi kätte, tahtsin ju daam olla; samas oli väljas +30 kraadi. Cinevillas saime aru, et Vaivara muuseumi järgmine projekt peaks olema II maailmasõja  aegsete meeste- ja naisteriiete ning vormide muretsemine.

 Õhtuks jõudsime nn Kuramaa koti piirkonda. Siin jõudis Punaarmee 1944. aasta oktoobris Klaipeda ja Liepaja vahel Läänemereni  ja lõikas ära väegrupi Nord liikumisteed. Kuramaale jäi kinni üle poole miljoni mehe, teiste seas umbes 15 000 lätlast. Siin käisid ägedad lahingud sõja lõpuni, sh korraldas Punaarmee 6 suurpealetungi.

 Külastasime Kuramaa lahingu eramuuseumi, kuhu on kogutud rikkalik väljapanek lahingutega seotud esemetest. Näitusesaalina oli kasutusele võetud endine kolhoosikontor, õues aga oli muu kraami seas ka tank! Omanik on tegelenud muuseumiga juba vähemalt 15 aastat, seega meie ees tuntav edumaa.

 Kolmandat päeva alustasime Lestene sõjakalmistul, kuhu on ümbermaetud saksa sõjaväe ridades langenud lätlased. Kalmistu nurgakivi ja  skulptuur “ Ema Lätimaa” õnnistati 2000.  aastal, kogu kalmistu avati 2003. aasta septembris. Suurt rahalist abi on osutanud välislätlased. Vennaskalmistul on müür, kus on graniitplaadid langenute nimedega. Praegu puhkab Lestenes üle 1000 ümbermaetud leegionäri, müüril on aga 17 000 langenu nimed ja nimede graveerimine jätkub. Tundmatu sõduri plaadile on raiutud värsiread: “Me ootame õigluse ülestõusmist”. Kalmistu kõrval on kehvas seisus kirik. Aga nendel on kirik olemas, meil Vaivaras seda ju enam pole….

 Järgmiseks objektiks oli Hitleri idarinde peakorter ehk Hundikoobas. Ehitustööd algasid 1940. aasta suvel ja kestsid 1944. aastani. Territoorium hõlmab 2,5 ruutkilomeetrit, kus asuvad 7 ülisuurt punkrit (10m paksuste katuste ja 8m paksuste seintega) ja suur hulk väiksemaid punkreid ja lisahooneid. Suured punkrid on ehitatud nii, et ühe punkri sees asub väiksem punker, nende vahel asuv 50 cm ruum täideti kruusaga. Punkrite välisseinad kaeti puiduga või erilise kamuflaazkrohviga, mis oli valmistatud tsemendist, saepurust ja heinapudist. Krohv tehti spetsiaalselt krobeda pinnaga, et talvel lumi sinna hästi külge haakuks. Juurdepääsuteed on asfaldist või betoonist. Jalgrajad punkrite vahel kaeti kamuflaazvõrkudega, samuti paljud punkrid. Võrgud olid tulekindlad. Väiksematele hoonetele paigutati katustele kunstpuud. Koha juurde ehitati ka raudteelõik. Kõikides punkrites oli keskküte ja peale tavaliste elektriliinide olid kõik punkrid varustatud akudega ja diiselgeneraatoritega. Täiuslikult ehitati välja ka veevärk ja kanalisatsioon. Olemas oli telefoni otseühendus Berliiniga ja teiste peakorteritega ning raadioside. Kogu ala piiras kaks kõrget traataeda, mille vahele jäänud 50-150 meetrine ala oli paksult täis miine ja okastraati. Hiljem korjati aastatel 1952-1955 sealt kokku üle 54 000 miini. Kohapeal on ka väike mälestusmärk Poola ja Punaarmee demineerijatele. Samuti piirasid territooriumi suur hulk valvetorne, neist mõned punkrite katustel. Üks lennuväli asus kohe Hundikoopa lähedal, teine 8 km kaugusel Rasteburgis. Objekt oli nii hästi varjatud, et sõja jooksul ei pommitatud seda kordagi. Novembris 1944 lahkus Hitler, veidi hiljem ka Wehrmachti ülemjuhatus. 4. detsembril andis Keitel korralduse alustada operatsiooni “Inselsprung”(“Saare õhkimine”). 1945. aasta jaanuaris alustati õhkimistöid. Iga suure punkri peale kulutati 8-10 tonni trotüüli, kuid enamus neist jäid siiski püsti. 1959. aastal avati territoorium külastajatele.
 Nüüd võtsime jalge alla tee Grünwaldi lahinguväljale, et nautida aastasadade taguse lahingu taasesitust. Grünwaldi ehk Tannenbergi (leedukatele ka Zalgirise) lahing toimus 15. juulil 1410 Saksa Ordu ja Poola-Leedu vägede vahel. Orduväge oli 27 000 meest ja neid  juhtis Ulrich von Jungingen, Poola-Leedu-Vene liitlasvägesid 32 000 meest ja juhiks  Poola kuningas Władysław II Jagiełło. Lahingu alguses sundisid Saksa rüütlid Leedu suurvürsti  Vytautase juhitud väeosad taanduma, kuid lahingu lõpuks piirati suur osa orduväest ümber ning hävitati. Langes ka Ulrich von Jungingen. Tannenbergi lahing nõrgestas Saksa Ordut.   Lahing jäi meil ja nagu hiljem selgus, kahel teisel eestimaisel grupil nägemata, sest liikluskorraldus oli olematu. Kõige edukam oli seltskond, kes jõudis lahinguväljale tund pärast lahingu lõppu. Meie hulgast said melu nautida need, kes võtsid jalge alla ligi seitsmekilomeetrise rännaku, meie buss seisis samal ajal liiklusummikus. Temperatuur oli kõvasti üle 30 kraadi, sabad, et vett osta, kilomeetripikkused ja prügimäed poolemeetrised… Meile, kes harjunud näiteks laulupeo korralduse korrektsusega, hästi ootamatu situatsioon. Aga poolakad lohutasid, et asjast osa saamiseks tuleks päev varem kohal olla, et siis päev hiljem liikuma hakata. Hiljem lugesin lehest, et kohal oli ligi 200 000 inimest.  

 Meie liikusime aga järgmisel päeval kodu poole tagasi, kaasas mõtted ja ideed, mida Vaivara Sinimägede muuseumi juures rakendada.

IVIKA MAIDRE

Keskkonnakomisjoni koosolekul 10.augustil oli arutlusel lisaraha taotlus vallateede remondiks ja korrashoiuks  2010 aastal.

    Maaosakonna juhataja Irina Doroš tegi ülevaate vallateede olukorrast ja seal tehtud töödest. Tema selgitusi  täiendas maakorraldaja Arne Pilvar. Nad vastasid komisjoniliikmete küsimustele ja ettepanekutele. Selgus, et eelarves eraldatud rahast ei jätku vallateede korrashoiuks.

 Otsustati: Raha summas 223 265,6 krooni, mis on praegu jäetud teede kapitaalremondi jaoks, suunata Surnuaia tee kapitaalremondile. Raha summas 233 223 krooni, mis on ettenähtud teede jooksva remondi jaoks, suunata Torpmani tee ja Krooni tee remondile. Remonti ja korrashoidu nõuavad ka teised vallateed ja selleks on tarvis lisaraha summas 600 000 krooni, mis jaguneks järgnevalt:

     1. 300 000 krooni – läheks lisaks vallateede korrashoiu teostamiseks ja liiklusmärkide paigaldamiseks.

     2. 300 000 krooni – läheks lisaks vallateede jooksva remondi teostamiseks.

 Komisjoni koosolekut juhatas Jüri Kiik ja protokollis Jevgeni Hohlov. (VK)